Muusikaõpetaja elutöö on olnud beebikool

Beebikooli juhendaja Eda Ausi sõnul tuleb mängude valimisel arvestada nii laste vanust kui võimeid. Foto: Elmo Riig / Sakala

Viljandi Mängupesa lasteaia muusikaõpetaja Eda Aus on üle kahekümne aasta tegutsenud Miku-Manni beebikooli juhendajana ning ta ise peab seda oma elutööks, mis pakub suurt rõõmu ja naudingut.

«Mis saab veel armsam olla kui pisike beebi?» nimetab ta lihtsa põhjenduse.

Kuigi Tallinna pedagoogilise kooli lõpetamise järel jäi Eda Aus elama Harjumaale, pöördus ta mõne aja pärast Viljandisse tagasi. «Ma olen Viljandis sündinud ja Paalalinna koolis käinud. Küllap juured kutsusid mind tagasi,» räägib ta.

Kodulinna naasnud, läks Eda Aus muusikaõpetajana tööle Viljandi esimesse lastesõime Oru tänaval, kus enne teda oli töötanud tema klaveriõpetaja. Mängupesa lasteaeda viis tee ta kakskümmend seitse aastat tagasi.

Küsimuse peale, kui palju on muusikaõpetaja töö aastate jooksul muutunud, ütleb Eda Aus: «Eks igal õpetajal ole oma nägu ja igaühe tunnid ole mõnevõrra erinevad, kuid põhiline on ikka samaks jäänud: laul, pillimäng, tants... Uuenduseks võib pidada seda, et suurem rõhk on meeskonnatööl ja eri õppeainete lõimimisel, mis aitab laste teadmistel paremini kinnistuda.»

Eda Aus rõhutab, et ta ei pea oma ametis oluliseks repertuaari hulka, vaid sisulist tööd lastega igaühe võimeid arvesse võttes. «Näiteks kasutan ühe laulu õpetamisel nii rütmisalme, kehapilli kui mitmeid lastepille. Samuti annan tunnis lastele võimaluse ise laulukesi välja mõelda. Alguse mõtlen mina ja lapsed loovad edasi,» kõneleb ta.

Abimaterjali lõi ise

Lasteaias kümme aastat muusikaõpetajana tegutsenud, leidis Eda Aus endale uue väljundi: beebikooli.

Algus oli tema jutu järgi üsna raske, sest tollal polnud kusagilt võtta väikelastele sobilikku materjali. «Ei olnud helisalvestisi ega laulikuid, kõik tuli ise teha. Sellest saigi alguse mu enese looming,» nendib õpetaja.

Beebikooli tundides alustas ta oma sõnul küll pärimusmuusikast: hüpitamis- ja hällilauludest. «Hiljem tagasi mõeldes taipasin, et olin õigel teel, sest inimesele ongi kõige tähtsamad tema juured.»

Praegu käib beebikooli kahekümne esimene hooaeg. Kahekümnendat tegevusaastat tähistati selle eestvedaja ütlemist mööda tagasihoidlikult. «Kutsusime Tallinnast muusikamehed, tegime etenduse ning pidasime pidu šokolaadilinnas. Šokolaadilinna ehitasime lossi, mille pärast ära sõime.»

Kuus aastat tagasi sai aga teoks suuremat sorti pidu: siis kutsuti esinema vilistlasi, kes tegelevad peotantsu ja muusikaga. «See oli väga emotsionaalne üritus,» meenutab Eda Aus.

Auhind elutöö eest

Eelmisel nädalal andis Viljandi lastekaitse klubi Eda Ausile vanemahariduse edendaja auhinna.

«Olin väga üllatunud,» tunnistab õpetaja. «See auhind teeb mulle palju rõõmu ning annab juurde enesekindlust, et ma teen õiget asja ning kõik on olnud seda tööd ja vaeva väärt. Beebikool on olnud minu elutöö, mille üle olen väga uhke.»

Pärast auhinna kättesaamist tänas beebikooli juhendaja emasid. «Kui poleks teid, poleks ka beebikooli,» lausus ta.

Kui vastselt tunnustatult päriti, kuidas ta seda tööd nii kaua teha on jaksanud, nimetas ta suurimaks jõuallikaks lapsi, sest nood on alati rõõmsad ja neilt saab rohkesti ideid.

Varasemast rohkem isasid

Miku-Manni mängukooli võetakse lapsi vastu alates teisest elukuust ning töö käib seal vanuse järgi väikestes rühmades.

«Minu juurde leiavad tee need vanemad, kes on oma lapse arengust huvitatud ning soovivad, et temaga tegeldakse,» ütleb Eda Aus.

Kui enamasti tulevad beebikooli oma põngerjatega kaasa emad, siis seitse aastat tagasi hakkas seal Ausi sõnul käima ka isasid. «See oli aeg, mil hakati rohkem rääkima sellest, et lapse kasvatamine ei ole ainult ema rida ning väga tähtis on ka isa roll. Tänapäeval pole ju midagi imelikku selleski, kui lapsehoolduspuhkusel on just isa, sest ema ei saa töö tõttu kodus olla.»

Kui algul olid isad end beebidega tegeldes kohmetult tundnud ja küsinud, mida nad tegema peavad, siis nüüd tunnevad nad end seal juhendaja sõnul loomulikult ja mugavalt. «On väga vahva, kui terve ruum kajab meeste laulust ning kõik teevad tunnis kaasa. See kõik pakub palju häid emotsioone.»

Mitmesuguseid üritusi on korraldatud kõikide beebikooli laste isadele. «Näiteks isadepäeva puhul said isad koos oma lastega võimelda.»

Sel aastal on Miku-Manni mängukoolis neli rühma ning kohtutakse kord nädalas. Õpetamine käib muusika ja mängu kaudu õpetaja enda loodud meetodite järgi.

«Igal tunnil on kindel teema ning üht teemat käsitleme kuu aega järjest. Lapse närvisüsteem on ju veel nõrk ning liiga palju uut infot väsitab teda,» selgitab Eda Aus ning lisab: «Samas on lapse areng esimesel eluaastal tormiline ning mängude valimisel tuleb seda arvestada.»

Õpetaja toob näiteid: «Kõige pisematega tegime tunnis kutsule kuudi — meil on ka selline väike mängukoer, kes hüppab. Samuti kopsivad beebid rütmihaamritega muusika taktis.»

Üks mäng, mis on mõeldud juba kõndivatele lastele, on seotud metsaga. «Minnakse metsa, kus on puud — neid asendavad mängutoas puupakud — ning linnud — need on tegelikult suled. Teeme siis sellist puhumismängu, et lapsed puhuvad linde. Selline mäng on väga hea kopsudele ja vereringele. Kõik käib aga läbi loovuse ja fantaasia.»

Beebikoolist jääb igale lapsele mälestuseks video, et tal oleks kunagi aastate pärast huvitav oma arengut vaadata.

Eda Ausi enda kaks poega beebikoolis käinud ei ole. Küll aga rõõmustab ta selle üle, et tema lapselaps on selle kogemuse võrra rikkam.