Tauno Tuula: ma ei oska vait olla

Edukatel Viljandi ärimeestel pole üldiselt kombeks oma kodulinna võimuorganites toimetada. Tauno Tuula on läbi aastate olnud üks erandeid.

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Tauno Tuula kuulub vaieldamatult Viljandi tuntumate ettevõtjate hulka. Et ta on samal ajal ka üks häälekamaid linnajuhte, leidub neid, kelle arvates ei kasva tema heakskiiduta selles linnas isegi mitte rohi.

Tauno Tuula, olen kindel, et kui küsida Viljandis juhuslikelt vastutulijatelt, kes nende arvates tegelikult meie linna juhib, vastaks suurem osa, et teie.

Ei usu.

Mina usun. Huvitav, miks?

Võib-olla selle pärast, et ma õiendan palju. Kui inimene on vait ega tee ümberringi toimuvast välja, siis ei panda teda tähele. Mina ei oska vait olla. Mina ütlen välja, mida arvan.

Viljandi on nagu teisedki Eesti väikelinnad justkui kooreta muna: hell ja õrn. Kui siin probleeme eirata, võivad tagajärjed olla valusad. Olukorras, kus elanikkond väheneb ja riigil puudub samas sisuline regionaalpoliitika, ei ole teist võimalust, kui ise kohapealsete jõududega võimalikult palju ära teha.

Regionaalpoliitika kujundamise võti on juba tükk aega olnud teie parteikaaslaste, reformierakondlaste käes.

On jah. Aga mis mina nendega teha saan? Olen väga paljudes asjades Tallinna poliitikutest erineval arvamusel. Võtame kas või maamaksu kaotamise. No tore, otsustati üks maks likvideerida. Aga võtnud siis mõni selline maks, mis poleks kohalikke omavalitsusi riivanud! Tegelikult oli maamaks viimane, mida vallad ja linnad said kuigivõrd ise reguleerida.

Vähe sellest, et omavalitsuste tulubaas on kahanenud. Ka nende otsustusõigust on kärbitud. Olgem ausad: meile on jäänud vaid üks omavalitsus, kellel on veel otsustusvõimet, Tallinn. Pole siis ime, et Ruhnu vald tahab temaga liituda.

See on vist ikka pigem nali.

Ei pruugiks olla, kui nad saaksid selle kuidagi seaduslikult ära vormistada. Kujutage ette, kui tore oleks Edgar Savisaarel kuskil keset merd väikest valda nagu suvilat pidada.

Tuleme Viljandi juurde tagasi. Olete siin äri teinud taasiseseisvumisest saadik. Kuivõrd siinne ettevõtluskeskkond on viimasel ajal muutunud?

Eks ta ole muutunud sama palju kui linn tervikuna. Mida vähemaks jääb inimesi, seda vähem on võimalusi äriks.

Kui meestele paistab Viljandis esialgu veel igal tasandil tegevust jätkuvat, siis hea haridusega naistel on võimalusi palju vähem. Paraku hoiab see ka ettevõtlikud ja ambitsioonikad mehed siit eemal. Üks minu noor tuttav valmistub kohe-kohe Tallinna kolima, sest tema naine on silmakirurg ega leia siin rakendust. Samas on poiss igati ettevõtlik, just sai maja valmis, kõik on viimase peal. Aga peab minema. Seda on kurb näha.

Olgu, silmakirurgi näide polnud ehk kõige parem, sest nii spetsiifilise elukutse esindajatel ei olegi enamasti väikelinnades tööd. Aga meil napib ka ametnike kohti. Sellepärast ettevõtjad kurdavad, et neil ei õnnestu Tallinnast häid insenere isegi korraliku palgaga ära meelitada. Meeste pered pole lihtsalt nõus kaasa tulema.

Olete pikalt kohalikus poliitikas kaasa löönud: küll linnavolikogu esimehe, küll linnavalitsuse liikmena. Mis te arvate, kuidas linn siinsete ärimeeste vajadustele vastab?

Arenguruumi veel on. Minu unistus on, et kui ettevõtja pöördub ükskõik millises küsimuses raekotta, siis suhtub ametnik temasse kui tööandjasse. Olen teinud linnavalitsuse liikmena päevast päeva selle nimel tööd, aga kuradi palju on veel vaja teha.

Sageli ei osata hinnata ettevõtluse tähtsust ega tulda seetõttu ettevõtjate vajadustele vastu. Kui inimene ütleb, et tal on vaja kiiresti kaeveluba, sest ekskavaatorid on kohal, aga loa võtmine ununes ära, siis just nii sellesse tulekski suhtuda. Meil aga teatatakse seepeale, et kinnituse saamiseks tuleb ära oodata linnavalitsuse istung, mis toimub järgmisel esmaspäeval.

No püha Jeesus! Telefonid on olemas, arvutid on olemas! Ametnik võiks öelda: kui tõesti on kiire, siis teeme asja ära, kohe saadan ringkirja laiali ja homseks on kõigilt linnavalitsuse liikmetelt kinnitus olemas.

Nädal võib mõne ettevõtmise puhul olla tõesti pikk aeg.

Õudselt pikk! Kui on vaja näiteks hilissügisel kaevata, läheb ettevõtja igal õhtul magama painava mõttega, kas öösel hakkab külmetama või mitte.

Samas öeldakse, et võrreldes Lõuna-Euroopaga on Eestis tülikat bürokraatiat vähe.

Võimalik, et Viljandis on lood isegi paremini kui mujal Eestis, aga see ei tähenda, et need ei võiks olla veel paremini.

Ja lõppude lõpuks pole asi ainult ettevõtjates, vaid ka lihtsates kodanikes, kes peavad oma kodu juures aeg-ajalt tegema töid, mis nõuavad linnaga kooskõlastamist.

Kui sa tahad paigaldada uut aiaväravat ning pead selleks kaevama sügavama augu kui 50 sentimeetrit, on sul juba kaeveluba tarvis. Aga võib-olla satuvad just samal ajal lapsed Soomest koju käima ning sa saaksid nende abiga asja kiiremini tehtud. Ka siis oleks tarvis ametnike harjumuspärasest kiiremat tegutsemist. Ega üksikisikute vajadused ole vähem tähtsad kui firmade omad. Ainult summad on erinevad.

Miks Anttila esindus just Viljandis asub? Kas üksnes selle pärast, et teie siin elate?

Nojah. Kui mina poleks seda oma kodulinna teinud, oleks see vist tekkinud kuhugi mujale.

Ja kui te nüüd otsustaksite mujale kolida, läheks ka Anttila.

Nüüd enam mitte. Ega mina üksi Anttilas tööd ära tee, mina ainult juhin. Siin on hulk inimesi, kes teavad, mida on vaja selle ettevõtte elushoidmiseks, ja nii mõnigi neist oleks võimeline juhtimise üle võtma.

Kas teil on tulnud mõttesse asjad pakkida ning Viljandist jäädavalt lahkuda?

Ma ei ole enam selline kolija tüüp.

Aga kunagi varem? Näiteks kümme aastat tagasi.

Kümme aastat tagasi oli sellisteks mõteteks palju vähem põhjust kui praegu. Siis oli siin hoopis lõbusam elada: kõik muudkui kasvas ja arenes. Võib-olla on see minu keskeakriis, aga mulle tundub just nüüd, et Viljandis jääb aina vähemaks neid, kellega koos midagi meelepärast ette võtta.

Küllap on noortega teised lood. Loodan väga, et neil ei hakka siin liiga igav. Minul omal ajal ei hakanud.

Kuidas Anttilal läheb?

Stabiilselt. Praegu on meil käsil põhjalikud sisemised muudatused, näiteks tellimisprogrammide ümbertegemine. Ehk varsti hakkab veel paremini minema.

Võiks arvata, et internetikaubandus laieneb tänapäeval jõudsalt.

Mitte nii jõudsalt, kui tihti arvatakse. Las ma küsin: mitu korda teie olete sel aastal midagi internetikaubamajadest ostnud?

Mitte kordagi.

Aga eelmisel aastal?

Mitte kordagi.

No näete! Te kuulute keskmiste inimeste hulka, kes ei usalda veel internetikaubandust. Põhjusi on seejuures palju.

Viljandi seisukohalt on teie tegevus Centrumi kaubanduskeskuse omanikuna ehk isegi tähendusrikkam kui Anttila juhina.

Eisteks olgu öeldud, et ma ei ole enam otseselt Centrumi omanik. Jagame Raunoga (Tauno Tuula poeg — toimetus) firmat, millele kuulub 50 protsenti Centrumi aktsiatest.

Aga ma pole muidugi ükskõikne. Nüüd, kui Uku keskus Centrumi külje alla tuli, võib Viljandisse kujuneda terviklik kaubanduspiirkond. Samas võivad kesklinnast kaugemal asuvad piirkonnad kannatada.

Midagi pole teha: Viljandit on just nii palju, kui teda on. Näiteks Leviehitus tegi Day Offi kaubamajaga selle vea, et mõtles linna suuremaks, kui ta tegelikult on. Nüüd seisab hoone tühjana.

Mõeldes elanikkonna vähenemisele, tundubki mulle kummaline, et siia üldse veel uusi kaubanduspindu ehitatakse. Konkurents kisub hirmus tihedaks.

Ei kisu ta nii väga midagi. Öelge üks riiete või jalanõude bränd, mis on lisandunud! Maju on tõesti rohkem kui enne, aga see ei tähenda, et kaubavalik oleks oluliselt avardunud. Pigem on tegu pindade ümberjagamise ja kontsentreerumisega.

Tõsi, kui ma soovin riideid osta, lähen ikka Tartusse.

Te ei peaks seda tingimata tegema, sest teie linnas on kaubanduskett, mille valik on Stockmanni omaga võrreldav. Anttila nimelt. See on suhtumise asi, kas sa tahad Adidase tossud osta tingimata Adidase esinduspoest või oled nõus seda tegema meie juures — tehas on sama, mis neid toodab. Pange tähele, suur osa Timberlandi kollastest talvesaabastest, mida praegu Viljandi linnapildis võib näha, on ostetud Anttilast.

Anttilal on pidevalt pakkumises 20 000 toodet. Tõsi, kohapealne kaubanduspind on meil suhteliselt väike. Seetõttu mahub siin välja panema 4000—5000 artiklit.

Aga kui ma ei taha kaupa tellida, vaid soovin selle kohe kätte saada, siis pole mul Viljandis just suurt valikut. Vaatan paar poodi läbi ja keeran ikka auto nina Tartu poole.

Tegelikult on see üpris loomulik. Üheski 20 000 elanikuga linnas ei ole kunagi suurlinnadega võrreldavat kaubavalikut.

Rakveres on kadestamisväärselt suur Põhjakeskus.

Rakveret toidab Tallinna ja Peterburi vaheline transiit. Aga ega neilgi ülearu ladusalt lähe.

Kas te teate, mitu paari ühesuguseid kingi peab pood sisse võtma, kui ta tahab ühe paari maha müüa?

Ei tea.

Loogika on lihtne. On olemas kümme numbrit, mida müüa, seega kohe kümme paari. Edasi on tõenäoline, et üks paar ikka ostetakse ära. Seega peab iga numbrit olema kaks paari. Niisiis minimaalselt 20 paari. Kui ühe paari laohind on 100 eurot, tuleb poel kohe välja käia 2000 eurot. See peaks olema ammendav seletus Viljandi kaubavalikule.

Tagasi üles