Vastlalusti jagus mitmele poole

Karl-Eduard Salumäe
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viljandi Paala järve ääres peeti tuunitud kelkude võistlus «Talverõõm», kus osales viis eri materjalidest ja stabiilsusega liuvahendit.
Viljandi Paala järve ääres peeti tuunitud kelkude võistlus «Talverõõm», kus osales viis eri materjalidest ja stabiilsusega liuvahendit. Foto: Elmo Riig / Sakala

Küllap sai ka uudistest ja kuupäevadest kõige vähem teadev viljandlane eile aru, mis päevaga on tegu, sest kelke ja liulaskjate kilkeid võis linnas näha ja kuulda palju.

Umbes pool tundi enne keskpäeva on mõned lapsed värviliste kelkudega Viljandi Jakobsoni kooli ees, kuid neid pole palju. Maja nurga juures on koonustega tähistatud kohas maas köiejupp — ilmselgelt selleks, et üks korralik köievedu maha pidada.

Kui koolimajast oru poole kõndida, hakkavad ergutushüüded üha valjemalt kostma. Põhikooli suuremate klasside õpilased on parasjagu mäe peal kelgutamas, kuid lõpetavad selle paar minutit hiljem.

Kelgutamine ja köievedu koolis

Jakobsoni kooli õpetaja Anne Mäll ütleb, et kui väiksemate klasside õpilastel olid vist eranditult oma kelgud kaasas, siis suuremad lapsed pidid teatevõistluse pidamiseks koolilt liuvahendeid laenama. Huvijuht Moonika Pärna lisab, et kelgutades ükski laps haiget ei saanud.

«Kui keegi tahtis kelgu peal püsti olles alla sõita nagu lumelauaga, tuli teda keelata,» sõnab ta.

«Kuidas sul tervis on?» uurib Anne Mäll ühe esimese klassi poisi käest, kes on kauemaks kelgutama jäänud.

«Parem!» kostab too rõõmsalt. Nagu Mäll selgitab, polnud jüts enne just kõige tervem.

Samal ajal lasevad Jakobsoni kooli staadioni veerelt liugu Männimäe lasteaia Lepa­triinu rühma lapsed.

Veidi pärast keskpäeva on suuremate koolilaste summ köie lähistele kogunenud. Üle peade lendab aeg-ajalt mõni lumepall. Kehalise kasvatuse õpetaja Ants Kuusik teeb valjul häälel teatavaks klassidevahelise mõõduvõtmise järjekorra ja esimesed kümneliikmelised võistkonnad asuvad kohtadele.

Moosita vastlakuklid ja tuunitud kelgud

Samal ajal laseb puhastusfirma Pesuekspert kümmekonna liikmega seltskond Huntaugu mäest alla. Ettevõtte juhatuse liige Anu Jürmann ütleb, et esialgu pidanuks seltskond suuremgi olema. Kohaletulnuid ootas pärast liulaskmist hernesupp.

Mahe Pagari poes on parasjagu tegusa päeva pisut vaiksem aeg. Nagu räägivad pagariäri juhtivad Eve ja Arved Mälgand, on vastlakuklite müümise tipphetked hommik ja tööpäeva lõpp. Vastlapäevaks valmistati paar tuhat kuklit.

«Muude toodete müük on täna varju jäänud,» kinnitab Eve Mälgand.

Arved Mälgand märgib, et kuigi Saksamaalt pärit komme vastlakukli vahukoore sisse moosi panna on Eestiski maad võtnud, valmistasid nemad üksnes ilma moosita kukleid. «Nii nagu siinmail kombeks,» lausub ta.

Kella neljaks on Paala järve äärde kogunenud mitukümmend inimest, kes on kaasa toonud viis eripärast kelku. Algab tuunitud ja isetehtud kelkude võidusõit «Talverõõm». Tuju aitavad üleval hoida kolm kostüümides päevajuhti — kaks jänest ja üks karu.

«Põhimõtteliselt on see üks lai suusk,» kirjeldab kesklinna kooli õpetaja Mait Sinimaa liuvahendit, mille on valmistanud tema õpilased, kuuenda klassi poisid Sten Asu ja Tanel Võip. Õpetaja räägib, et aitas poisse küll nõuga, aga sisuliselt tegid nad selle päris ise valmis.

Üks kohale lükatud kelk eristub ülejäänutest suuruse poolest. Margus Naal, üks kelgu ehitajatest, ütleb, et sõiduvahend valmis juba eelmise aasta võistluseks, kuid eilseks tehti seda veel ümber.

Viljandi linnaraamatukogu liuvahendiks on suur plakat. Sellega sõitvad Reet Lubi, Kalli Hendrikson, Vilja Volmer ja Age Annus on ühe proovisõidu juba teinud. Kas õhuke asi istumist väga ära ei põruta?

«Meil on selleks polster,» kostab Kalli Hendrikson ning puhkeb ühes kaaslastega naerma.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles