Hildi Jürise kaktused magavad praegu talveund

Vaid ühel ööl aastas omanikku kauniste õitega rõõmustav öökuninganna vajab erinevalt teistest kaktustest tuge ka siis, kui on täiesti terve. Foto: Liis Saar

Viiratsi valla Arumetsa talu perenaine Hildi Jürine on endale alates 1990. aastast aina uusi kaktusi soetanud. Praegu kuulub tema kollektsiooni juba sadakond taime umbkaudu neljakümnest sordist.

Suvel olid need kõik üheskoos kasvuhoones ja juulikuus oli suur osa õieehtes. Talveks viis perenaine taimed trepimademele jahedasse. Oktoobri keskpaigast märtsi lõpuni seisavad nad seal umbes kümne soojakraadi juures ja täiesti ilma kastmata.

«Minu kaktused magavad talvel täielikult. Neid oleks võimalik ka toas hoida, aga seal on soe ning neid tuleks kogu aeg kasta. Lisaks kipuvad taimed valguse puudusel välja venima ja nõrgaks jääma, neist tuleksid ebardid,» kõneleb Hildi Jürine.

Tema taimed on kõik terved ja tugevad. Haruharva läheb mõni talvega välja ning selgi juhul on ta juba varem nõrk või mingi häda küüsis olnud.

Väetamisega peab piiri pidama

Suure osa oma kaktustest on Hildi Jürine seemnetest ise kasvatanud, mõne on aga ka nimetu taimena kauplusest ostnud. Nii et paljude kaktuste sorti ta ei teagi.

Väetamisega Jürine kaktuste puhul hoogu minna ei soovita. «Mina annan neile kaks korda suve jooksul kaktuseväetist,» ütleb ta.

See-eest kastmisega Jürine soojal ajal ei koonerda.

«Arvatakse, et kaktus on kõrbetaim, mida eriti kasta ei tohi. See on aga täitsa vale arusaam. Kui ta ikka kuivaks jääb, tuleb kasta,» räägib ta. «Mina olen palavate ilmadega ka üle päeva kastnud. Kasvuhoones on ju vahel 40-50 soojapügalat. Tõsi, kõrbes on sama soe, aga seal läheb öösel jahedaks ning asteldele tekib kaste, mis voolab taimedesse — seal nad ju sellest elavadki. Kasvuhoones paraku erilist kastet ei teki.»

1988. aastal kirjastuses Valgus väljaantud Nikolai Nikonovi raamatust «Kaktuste tähtkujus» võib lugeda, et kaktuste kastmisvesi peab olema puhas, pehme ja vihmaveetaoline. «Kare kastmisvesi rikub otsekohe ka kõige parema mulla, pH tõuseb 8-ni, maapind ja ka taimede juurekaelad kattuvad kollaka sadeneva lubjakorraga. Seesama lubjakord katab imavad juured läbitungimatu kestaga, nad lämbuvad ja lähevad mädanema. Kaktus ei saa enam normaalselt toitu ja hukkub, kaotanud juured. Mulla vahetamine parandab ajutiselt taime seisundit, kuid kui kastmist sama veega jätkatakse, on olukord kuu-kahe pärast endine. Seepärast tuleb vett tingimata keeta, siis sadeneb osa lupja välja, teiseks keedetud vett tuleb kaks nädalat hoida, veel parem on, aga koguda vihmavett.»

Naudivad otsest päikesevalgust

Et kaktused pärinevad eri mandritelt, nii kõrbetest kui savannidest, on neid mitut masti. «Just mitmekesisus muudab nad minule põnevaks,» märgib Hildi Jürine.

Paljude kaktuste okkad võivad väga valusasti torkida. Näiteks mõne viigikaktuse astlad võivad ihusse sattudes päris palju valu teha. Leidub aga ka asteldeta või pehmete kamjate, inimese nahka mitte läbistavate asteldega kaktusi.

Päris varjutaimi kaktuste hulgas pole, ent poolvarjulise kasvukohaga lepib üpris palju liike. Enamik kaktusi nõuab siiski rohkemal või vähemal määral otsest päikesevalgust, sest looduseski kasvavad nad pigem päikeselõõsas kui teiste taimede varjus.

Vändra lähedal elav kirglik kaktusekasvataja Harri Poom nendib, et suurele hulgale kaktustele sobib madal õhuniiskus, seetõttu saab neid suurepäraselt kasvatada ka tavalise keskküttega korteri aknalaual. Vaid epifüütkaktused tahavad niiskemat õhku — sellist, millega inimenegi end hästi tunneb.

«Soodsaimad on kaktustele ida- ja kagupoolsed aknad ning kenasti saavad nad hakkama ka lõuna-, edela- ja läänepoolse akna laual. Loodesse, põhja ja kirdesse vaatavad aknad valmistavad kaktusekasvatajale rohkem peavalu, sest paljudele liikidele kipub seal valgust nappima,» kõneleb Poom.

Kaktuste istutamiseks sobivad nii plast- kui savipotid, ent plastpotid on kergemad, ei purune kukkudes nii kergesti, võtavad õhemate seinte tõttu vähem ruumi ning mis kõige olulisem, neis tuleb taime harvem kasta, sest muld kuivab ja seega ka sooldub seal aeglasemalt. Erinevalt savipotist, mille seinte külge kipuvad taime juured tugevasti liibuma, kasvab taime juurestik plastpotis ühtlasena kogu mullapalli ulatuses ja mingit muret ei teki ka ümberistutamisel. Plastpottide üks puudus savipottidega võrreldes on see, et tekib oht taimi üle kasta, eriti kui ollakse savipottidega harjunud.

Kui viin ei aita, tuleb põletada

Võttes jutuks hädad, mis kaktusi kimbutavad, rõhutab Hildi Jürine, et tugevad taimed peavad kõikvõimalike kahjustajate rünnakule alati paremini vastu.

«Rohutirtsud on mul vahel päris suuri auke taimedele sisse söönud. Villtäid on ka muret valmistanud. Nende puhul on kõige lihtsam nakatunud taim ära põletada. Vahel saab neid küll ka maha pesta piirituse või muu alkoholiga, aga vahel see ei aita,» räägib aednik ning tõdeb, et samad hädad kimbutavad paljusid teisigi lilli.

«Öeldakse, et kui kaktus on kepi najal, siis peab tal midagi viga olema. Siis ei ole juuri,» lisab Jürine. «Muidugi öökuninganna on erijuht. Kui tema rippuda ei saa, siis peab ta olema toe najal.»

Kaktuste edenemise juures mängib tähtsat rolli muld. Mõnele liigile passib liivasem, mõnele suurema huumusega pinnas. Igal juhul võiks mullas Jürise sõnul olla väikesi kivikesi, et ei tekiks seisvat vett, mis jätaks taimed ummuksisse ja võib viia nende hukuni.

Kui potis leidub parajal määral õhku, kasvavad kaktustel ilusad juured. Raamatu «Kaktuste tähtkujus» autor ütleb, et kasvus seiskunud kaktusi ei tasu elustada küllusliku veega. «Kui kaktus ei kasva, on ta kas juured kaotanud või mädanema hakanud või tipust kilptäist nakatunud. Äge kastmine tapab taime. Selline kaktus tuleb mullast välja võtta, kõik haiged juured ära lõigata, taim kahjuritest puhastada, kuivatada ja uuesti istutada või heale alusele pookida.»

Hildi Jürine soovitab olla kaktuste puhul ettevaatlik kevadtalvise ereda päikesega. Selle eest tuleks kaitsta nii toas aknalaual kasvavaid taimi kui neid, mis pärast talvitumist päevavalgele tuuakse. «Kui seda ei tee, kõrvetab päike taimed kiiresti ära,» hoiatab ta. «Minul on kodus abiks rulookardinad, millega saab valgust eemale suunata. Nii kaitsen taimi kümme päeva pärast hämarast väljatoomist. Õhtul, kui päike on läinud, kerin rulood üles, hommikul tõmban jälle ette.»

Õisi peenralt noppima ei kipu

Hildi Jürine ütleb, et talle meeldivad küll väga kaktused, aga ilusad on ka kõik teised lilled.

«Kord lapsena saatis ema mind peenralt õisi vaasi tooma. Mul oli aga neist kahju. Rääkisin nendega, murda ei raatsinud. Viimaks noppisin need, mis olid juba ära õitsenud ega olnud enam kõige ilusamad. Hiljem kurtis ema, et mind ei saa üldse lilli korjama saata,» meenutab ta.

Eriline õienoppija pole Jürine praegugi. Lilled on tema arvates kõige ilusamad ikka peenral või mujal loomulikus kasvukohas.