Viljandi 15. talvine tantsupidu kirjutas oma peatüki nii Viljandi kui terve Eesti kultuuriloosse.
Tants annab võimaluse olla mehine mees ja naiselik naine
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tantsudel on alati lugu. Loole mõeldakse tantsud. Tants ja lood loovad mustreid, vahel keerulisi, vahel lihtsaid, nii nagu elus ikka. Tantsu kaudu on õpitud tegema koostööd, hoidma ja väärtustama ennast ja oma kaaslast. See annab võimaluse olla mehine mees ja naiselik naine.
Tantsides rühmas ja koos on kõik võrdsed, pole vahet, kes on tavaelus ülem või alam, kes natuke pikem või lühem, oluline on see emotsioon ja lugu, mida edasi antakse. Tavaelus me ju naljalt teisele kätt ei anna, üksteisele otsa ei vaata ning väga tihti naist kätel ei kanna, aga tantsus seda tehakse ja rõõmuga.
Tantsuplatsil inimesed naeratavad, endale ja teistele, see teeb nad ilusaks ja säravaks. Tantsuring püsib koos — kui sina toetad kõrvalolijat, toetab tema ka sind. Minna ühes rütmis on kergem ja tulem ilusam. Seda tuge on nii hea tunda ja kogeda, nii tantsus kui elus üldse. Nõnda ongi needsamad tantsijad tihti sõbrad, toetajad ja heal meelel kooskäijad ka tavaelus.
Üheskoos, ühes rütmis, tantsu kaudu andes edasi lugusid — selles on vägi. Üheskoos, ühes rütmis, hea tunde ja olemisega saame ühtseks pereks. Ja pere tahab ikka kokku tulla, sellest ei loobuta, on see siis suvel või talvel.
Mis on küll see vägi, miks tuleb talvisel ajal, ilmast ja olust hoolimata tuhandeid inimesi üle Eesti Viljandisse kokku? Tulevad kokku, et koos tantsida ja teised omakorda seda kõike vaatama. Pannakse selga värvilised rahvarõivad, nagu tegid seda meie esivanemad, võetakse üksteisel käest kinni, tantsitakse ja tuntakse end hästi. Tullakse rõõmuga ennast näitama ja teisi vaatama.
Aida muidu nii suurde saali Viljandi tantsurühmade lavakontserti vaatama ei pressinud end kõik huvilised sissegi, kuigi tantsijad lubasid publikut lahkelt lavale enda kõrvale. Tänavatele ja Vabaduse platsile mahtus sõbralikult teineteise kõrvale üle tuhande tantsija ja kuigi seal polnud enam ülearu vaba ruumi, võeti huvilised vaatajad ikkagi endi hulka kaasa tantsima.
Sellest kõigest said osa nii alles mõned kuud siin ilmas elanud väikesed lapsed kui väärikas eas memmed ja taadid. Sest see on üks osa meie kultuurist, meie ajaloost, see on osa meist endist. Ja nii tunneme end üheskoos sellel tuulepealsel maal hästi. «Vaata, kui ilusad naised siin on!» ütles üks kaasaelajaist. Teine omakorda imetles meeste rühti ja kerget jalga.
Mul on väga hea meel tõdeda, et see, mida Viljandi talvine tantsupidu oma eesmärgiks on seadnud — viia pärimustants rahvatantsijate hulka — on täidetud kuhjaga. Veel enamgi, seda on hästi hoitud, kenasti esitatud ning kokku on saanud ilus pärand edasikandmiseks tulevastele põlvedele.
Ja nii tahtsidki kõik need tuhanded tulla kokku Viljandisse talvisele tantsupeole, et üheskoos tantsida, olla ilusad ja rõõmsad. Aitäh korraldajatele ja osalejatele. Ainult tänu teile ja teiega koos saab sündida see vägi ja pidu. Kohtumiseni!