Haridus Eestis aastal 2033. Neli visiooni

Marju Lauristin on öelnud, et homne haritlane, spetsialist ja oskustööline on osake ülemaailmsest kõrgtehnoloogilisest riskiühiskonnast ka siis, kui ta vanemad pole saanud jalagagi kaugemale Võrust või Sillamäest.

Selleks et inimene end tööturul vajalikuna tunneks, peab ta vabalt valdama infoühiskonna võimalusi, olema valmis muutma oma tööd ja elukohta, lennult kasutama uusi tehnoloogiaid ning loovalt ühendama eri valdkondade teadmisi.

Milline aga on ja peaks olema haridus kahekümne aasta pärast, et noored inimesed vastaksid ühiskonna nõuetele?

Õpetaja kui maa sool

Eesti Infotehnoloogia sihtasutuse e-õppe arenduskeskuse juhataja Ene Koitla sõnul peaksid Eesti koolid tegema läbi suured muudatused ja muutuma XXI sajandisse kuuluvaks organisatsiooniks, mida iseloomustavad uuenduslikkus ja loomingulisus.

«Eesti haridus vajab strateegiaid, mis vaatavad pikas perspektiivis ette. Kui muudame midagi majanduses, võivad muudatused olla tajutavad kahe-kolme kuu pärast, aga hariduses saame tulemusi näha heal juhul alles 8—10 aasta pärast,» rääkis Koitla.

Ta usub, et hariduses on järgmised kakskümmend aastat revolutsioonilised. «Suured muutused toimuvad juba järgmise seitsme aasta jooksul, kui tuleb palju asju ümber hinnata. Selleks sunnivad nii demograafiline situatsioon, uued tehnoloogiad kui lapsed.»

Koitla sõnul on tähtis, et kahekümne aasta pärast oleks Eesti kooli õpetaja muutunud uuesti maa soolaks. «Peab suurenema õpetajate ja koolijuhtide motiveeritus. Praegu on õpetaja muutunud kindla rutiiniga töötegijaks, kuid tema roll peab olema suurem: ta peab olema inimene, kes suunab õpilasi ja annab neile teeotsa kätte. Temast peab saama õpilasele mentor.»

Juhataja ütlemist mööda on päevakorda tõusnud termin «hariduslogistika». «Õpetaja tutvustab õpilasele mitut võimalikku tõde ja arvamust. Noor indiviid saab nende põhjal kujundada oma arvamuse ja tõe.»

Tehnoloogia osa hariduses

Ene Koitla nentis, et paratamatult on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) üha suurem osa meie igapäevast ja seda ka hariduses. «Kahekümne aasta pärast on olukord praegusega võrreldes täiesti teine. Infotehnoloogia on siis sajaprotsendiliselt koolis juba sellepärast, et kogu ühiskond liigub sinnapoole. Rõhutan ka, et e-koolid ja e-õpe on vaid võimalus, vahend, mitte lahendus,» rääkis ta.

Samas ei usu e-õppe arenduskeskuse juhataja, et seisame siis silmitsi olukorraga, kus õpilased istuvad ainult kodus ja õpivad virtuaalkoolide vahendusel. «Tavapäraseks muutuvad e-kursused ja virtuaalsed klassiruumid, kus ainet läbivad korraga õpilased kogu maailmast. See kõik tähendab, et õppimine muutub mobiilsemaks,» lisas ta.

Koitla ei usu, et kahekümne aasta pärast on tavapärane kõvade kaantega kooliõpik kadunud. «See võib muutuda väiksemaks või olla osaliselt mõnes tehnoloogilises vahendis. Aga paberil töövihikud kaovad küll,» ütles ta.

Õppimise üha arvutipõhisemaks muutumine mõjutab tema veendumuse järgi lapsi loovamalt mõtlema ning teeb õppimisprotsessi nauditavamaks ja põnevamaks ning avardab suuresti maailmapilti.

«Peame rohkem panustama IKT-sse hariduse vallas, muidu jääme võrreldes teiste riikidega tagaajaja rolli. Samas nõuab IKT palju investeeringuid, mida praegu pole veel tehtud,» rääkis Koitla.

«Maakoolides tekib kas või elektrijuhtmetega probleem. Kui kõik tulevad oma nutitelefonide ja sülearvutitega kooli ning hakkavad neid laadima, ei peaks osa maakoolide elektrisüsteeme vastu, internetiühendusest rääkimata.»

Õpetaja õpetab, mitte arvuti

Hugo Treffneri gümnaasiumi direktor Ott Ojaveer ei usu, et kahekümne aasta pärast on koolid läbi teinud suure tehnoloogiarevolutsiooni. «Mõni aasta tagasi öeldi, et hakkame nüüd õpetajatele sülearvuteid ostma — nendest peavad saama igapäevased töövahendid. See oli vaid ühel aastal, kui raha oli. Nüüd on see idee täiesti unustatud. Kust peaksid õpetajad saama head töövahendid — kas palgast?» arutles Ojaveer.

Ta pakkus, et paarikümne aasta pärast käivad õpilased koolis samamoodi nagu paar sajandit tagasi ning koolimajad on ikka koolimajad. Küsimus pole selles, milliseid vahendeid õpetamiseks kasutatakse, vaid see, kes lapsi õpetab ja mida neile õpetatakse.

«Kahekümne aasta pärast on õpetaja roll muutunud ja õpetaja õpib koos õpilasega. Õpetaja on varasemast rohkem saanud õpilaste abistajaks, suunajaks ja maailma kujundajaks. Minu unistus on, et õpetajaamet Eestis muutuks prestiižsemaks ja see tooks kaasa ka kvaliteedihüppe koolis,» rääkis Ott Ojaveer.

Tema arvates ei toimu hariduses pööret enne, kui õpetajaametit on hakatud ühiskonnas väärtustama. «Seda probleemi saab lahendada vaid õpetaja palga tõstmine. See, mida pedagoog koolis teeb, sellise näoga on ka riik tulevikus. Arvuti või muu IKT-vahend ei õpeta last, selleks on vaja motiveeritud õpetajat.»

Tallinna ülikooli kunstide instituudi loovusõpetuse dotsendi Eda Heinla arvates peaksid kahekümne aasta pärast olema õpetajate töös igapäevased teoreetilised arusaamad loovalt ja loovust arendavast õpetamisest.

«Loovalt õpetav õpetaja seos­tab õppematerjali igapäevase eluga, rakendab eri meetodeid, kasutab aega paindlikult, kuulab laste ideid ja tunnustab neid,» rääkis Heinla.

Tema meelest tuleks õppekavva viia loovust arendavad tegevused, tehnikad ning loovuse hindamise kriteeriumid vanuseastmete kaupa. On tähtis, et iga koolijuht, õpetaja ja lapsevanem tahab ja oskab väärtus­tada end kui loovat inimest.

«Praegu on paljudes koolides õpetajaskond vana ja kasutab liiga vanamoodsaid meetodeid. Usun ja loodan, et kahekümne aasta pärast töötavad koolides õpetajad, kes tunnustavad ja naudivad oma loovuse avaldamist,» kõneles ta.

Heinla sõnul on loovuse avaldumise peamine võti sisemine motivatsioon — tahtmine õppida ja areneda on sellega väga tihedalt seotud. «On oluline, et õpilased õpiksid koolitunnis, kus lõpukell tuleb ootamatult kiiresti ja vahetunnile minna ei tundugi enam nii ahvatlev.»

Tema arvates on paratamatu, et suurem tehnika kasutamine õpe­tamismeetodites muudab õpetaja töö üha raskemaks. «Õpetaja peaks õpilasi läbi info ja piltide tulva juhtima nii, et nad sinna mõttetult ära ei eksiks ega uitama jääks. Oluliseks saab laste loogilise ja üldistava mõtlemise, isiklike ning uudsete seoste ja arusaamade loomise arendamine.»

Kool nagu puu

Tartu waldorfgümnaasiumi juha­taja ja lapsevanem Katri Tammekand usub, et kahekümne aasta pärast on loovust ja õpirõõmu toetavaid koole rohkem kui praegu.

«Eeldatavasti on tekkinud juurde mitu uut waldorfkooli ja -lasteaeda, sealhulgas Valgas ja Pärnus. Aina tähtsamaks muutub haridusvabaduse küsimus, et koolides oleks suurem korralduslik vabadus, millega käib kaasas riigi ja ühiskonna usaldus koolide ja õpetajate suhtes.»

Osa waldorfkoolides aastakümneid kasutatud meetodeid on praeguseks ka teistesse koolidesse levinud, näiteks perioodõpe või kujundav hindamine.

«Tavakoolid on üha rohkem avatud loovust ja õpirõõmu toetavatele meetoditele, mida kasutavad waldorfkoolid. Et see trend oleks veelgi suurem, on võtmeks õpetajate väljaõpe ja koolitus,» rääkis Tammekand.

Tema arvates peaks kool ideaalis kasvama seestpoolt, mitte välismaailmas kehtestatud reeglite järgi. «Rahulikus tempos kasvav kool on nagu puu, mis kogub aastatega tugevust. Et olla loov, on vaja aega, aga ka proovimisjulgust.»

20 AASTAT HILJEM

20 aastat tagasi tehti esimesi samme taasiseseisvunud Eesti ülesehitamiseks. Selle ajaga võrreldes on meie elu meeletult muutunud. Lugudesarjas «20 aastat hiljem» püüame ära arvata, missugune on elu Eestis 20 aasta pärast ehk aastal 2033. Vaatluse all on tehnoloogia, haridus, rahvastik ja majandus.