Jooksva kirjakandja päevatee on talvel pikk ja käänuline

Viivika Sarv teeb oma tööd jooksujalu. «Eelmine postiljon ka jooksis. Ma ei saa kehvem olla,» lausub ta. Foto: Marko Saarm / Sakala

Jälle avaneb kaheukselise Volkswageni juhipoolne uks ning lehekuhi kätel stardib Karksi kandi kirjakandja Viivika Sarv postkasti juurde. Ta ei kõnni, vaid jookseb, taas ja taas sprinterlikku väledust demonstreerides.

«Inimesed ütlesid, et eelmine postiljon ka jooksis. Ma ei saa kehvem olla,» ütleb ta naerdes. «Saangi hea trenni. Mul on tervislik töö. Haige ma ei ole, ainult hääl on vahel ära.»

Ajakirjanikku, kes on postiringile kaasa võetud, sunnib see mütsi sügavamalt kõrvadele kohendama, sest tuul tõmbab ka autos.

Polli asulas läbib kirjakandja joostes paarkümmend meetrit, mis jääb ühest eramust suure teeni. «Ma ei taha pehmet lund kinni tallata,» kõlab põhjendus, miks ta sinna autoga ei sõitnud.

Autod saavad vatti

Autorooli keerab Viivika Sarv sportliku innuga. Pidur-gaas, pidur-gaas, sekka mõned järsud kurvivõtmised ja pööramised. Neljarattalisega on ta igatahes sina peal. Ta on postiljonina rakkes olnud veidi rohkem kui aasta ning tema all tuksub juba kolmas kasutatud auto.

«Esimene võttis liiga palju kütust, teine kippus lagunema, Volkswagen on kõige kindlam,» selgitab juht. Ta möönab samas, et uks saab vatti ning seda tuleb õige pea taas kõpitseda. Auto kulub üldse kõvasti. Õnneks on kodus hea remondimees, Tuhalaane külavanem Enn Sarv.

Tuhaämber on kirjakandjal alati kaasas — muidu ei pruugi jäisel teel mäkke saada. Väga ekstreemsete teeolude korral tõttab külavanemast kaasa naisele appi rooli keerama. «Usun, et libedasõidu teeksin nüüd juba küll ära,» sõnab naine.

Lihtne ei ole ka tuisu ja lumesajuga. Vahel juhtub, et väikeautol tuleb lumekuhja enda ees lükata. «Novembrikuus olid meeletud sajud ning Volkswagenit tõmmati kolmel korral traktoriga lumest välja,» räägib postiljon. «Vahel tuisuga mehed imestavad, kuidas ma õige tee leian ja sõita julgen. Teinekord ei näe maa ega taeva vahet, ainult aiman teed, aga muudkui lähen, saagu mis saab. Öeldakse, et olen hulljulge.»

Postiringile jääb ka jupike Paistu valla teed. Et eraomanik ja vald selle pärast kemplevad, on see tihti lahti lükkamata ja postivedaja püsti hädas. «Vahest just karmide talvede tõttu otsustas eelmine postiljon lahkuda. Varem oli ta majandis zootehnik, siis pidas aastaid postiljoniametit ning nüüd teenib Soomes koristajana kõrgemat pensioni,» pajatab Sarv.

Päikest ümbritsev vikerkaar

Sel postipäeval on mõõdukad külmakraadid ja taevas ere päike. Sellise ilmaga on Karksi kandi mühklik maastik imekaunis. «Kord läks ilm järsku külmemaks ning päikese ümber tekkis omalaadne vikerkaar, Saturni kujuga,» meenutab Viivika Sarv imelist vaatepilti ühest tööpäevast. «Maal on ilus puhas lumi. Linnas küll ametis olla ei tahaks.» Koleda ilmaga on aga maalgi raske: vihma korral tuleb ajalehed hõlma alla panna, muidu saavad märjaks.

Saja kilomeetri pikkuse postiringi esimene asula on Polli, järgnevad väiksemad külad Suuga, Kassi, Morna, Allaste, Oti, Pärsi ja Tuhalaane.

Oma pisikese auto istmeid alla lastes on postiljon kohale toimetanud ka väiksemaid kappe ja diivaneid ning elektripliidi. «Eile viisin kliendile boileri küttekeha,» räägib ta. «Eesti Posti klienditeenindus on kiire: tihti jõuab kaup juba ööpäev pärast tellimist kohale.»

Selgub, et on väga uhkeid postkaste, aga ka neid, mis on lääbakil ja armetud. Postkasti aset võib täita kaanega kollane ämber või seina najale seatud lauajupp, mille vahele tuleb lehed asetada. «Varem panin seal saadetised naabri postkasti, aga too hakkas kurtma, et miks see endale postkasti ei soeta. Lõpuks siis leiti selline naljakas lahendus,» jutustab Viivika Sarv.

Ühes kohas on postkastile tõmmatud kilekott ja peale asetatud kivi. «Siis ei saa lehed koleda ilmaga märjaks,» selgitab ta.

Kõigi koerte sõber

Koerad hakkavad postiljoni tulles saba liputama, hüplevad ja hauguvad justkui moe pärast. Mitu jookseb hiljem ennastunustavalt autoga kaasa. Ühel neist, Oakley-nimelisel pontsakal isandal, vänderdab keha seejuures naljakalt kahele poole. Ega ta pikalt vudida jaksa, sest on ilmselgelt vormist väljas. Rõõmu on temas see-eest mitme kutsa jagu.

«Minuga ei ole koerad kunagi kurjad, rõõmustavad alati, kui tulen,» ütleb Viivika Sarv. Ta kõneleb igaühega hellalt. «No sõber koer, tere-tere!» hõikab ta ja teeb pai. «Marta, ära haugu!» sõnab ta malbelt.

Kirjakandja teele satub ka metsloomi ja linde. «Kitsi näen tihti. Hiljuti märkasin vahvat nurmkanade peret, nad olid nagu armsad väikesed pallid. Kord oli kolm põtra tee peal ees — külmaga kipuvad nad teele tulema. Nad ei tahtnud sugugi eest minna. Alles pärast korduvat signaalitamist loivasid lõpuks minema,» jutustab ta.

Memmed leiavad tröösti

Viivika Sarve hellust ja sõbralikkust saavad tunda ka memmekesed, kes talle elektriarveid või kirju kaasa annavad ning temalt marke või ümbrikke soovivad. Niinimetatud vahetuskaupa jäetakse ka postkasti. «Hakka tulema! Ära jookse, astu tasakesi!» juhendab ta telefonitsi memme, kes hiljem kepi najal meid tee ääres ootab. 75-aastane Linda Napits ulatab kirja ja kaardi, ajab mõne sõna juttu ja puistab postiljonile kotitäie komme.

Veel ettevaatlikumalt juhatab kirjakandja järgmist ootajat, kellele ta lehe tuppa viib. Peatselt 80-aastaseks saav Olga Nassar elab üksinda. Hiljuti oli ta kukkunud. «Tule, tule tasakesi! Aega on,» ütleb Viivika Sarv telefoni.

Toas selgub, et perenaisel on väga kehv silmanägemine. «Paremaga ei näe üldse, vasem on ka pärast silmaoperatsiooni nagu udus,» kirjeldab ta. Viivika Sarv räägib, et libedaga on ta aidanud lindudele teri panna ja elektrinäitu võtta. «Küll on ikka hea inimene. Armas ja aus. Teda ei raatsiks isegi kulla vastu vahetada,» kiidab vana naine kirjakandjat.

Too tunnistab, et mõnikord koduteel viib ta memmedele ka leiba, piima, kassitoitu ja ravimeid. Kui põgusa jutuajamise järel lahkuma asutame, on Olga Nassaril väga kahju. Tema silmis helgib pisar. Ta kallistab postiljoni ja ka ajakirjanikku. «Kalli-kalli,» ütleb ta.

Vahel käib postiljon Valli juures. Kuigi peaaegu pime, tellib too palju raamatuid, alustades teaduskirjandusest ja lõpetades kriminullidega. Samuti tahab ta ajakirju ja ristsõnu. «Ristsõnu lahendab ta sõbrannade abiga. Raamatud, mida tal on terve teine korrus täis, lubas ta lastelastele pärandada,» räägib Viivika Sarv.

Vanas eas unetarve väheneb

Karksi-Nuia postkontoris on Viivika Sarv kell 7.30. Kella üheksa paiku on sisetööd tehtud ja postipakid komplekteeritud, siis läheb ta ringile. Seekord on päev lühike, tagasi postkontorisse jõuab ta kell 13.30. Järgmine päev on pensionide jagamise päralt, siis tõotab minna palju kauem. Samuti venivad need päevad, mil tuleb igasse postkasti panna reklaame või vallalehte.

Viivika Sarv möönab, et töö ei ole lihtne ning rivis tuleb olla kuus päeva nädalas. Ta pakub teenust füüsilisest isikust ettevõtjana ning sissetulek ei ole pärast kulude mahaarvamist eriti suur. «Aga see töö meeldib mulle ja annab tohutult energiat. Tean, et inimesed ootavad just mind,» sõnab ta.

Tihti tõttab Viivika Sarv pärast postiringi Viljandisse, sest poole kohaga töötab ta statistikaameti küsitlejana. Lisaks lööb ta kaasa Tuhalaane külaseltsi tegemistes ning on valla sotsiaalkomisjoni liige. «Moose meeldib mulle väga teha. Kui suvel aega on, hulgun marju korjates metsas. Olustvere moosimessilt olen alati auhinna ära toonud,» ütleb ta.

Kõigele lisaks püüab Viivika Sarv olla hea vanaema viiele lapselapsele. Just valmis neli paari sokke. Kas kõige selle kõrval jääb ikka magamiseks ka aega? «Eh, vanemas eas unetarve väheneb,» teatab rõõmsameelne naine.