/nginx/o/2013/02/06/1558590t1h264f.jpg)
Ehkki kirjatuvid on muidu tähelepanuväärselt osavad õiget teed leidma, kipuvad USA-s Jersey Hilli piirkonnas lendu lastud tuvid ära eksima. Nüüd paistab, et kirjatuvide maailma Bermuda kolmnurga mõistatus on lahendatud, vahendab BBC.
Kirjatuvide müsteeriumile leiti selgitus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajakirjas «Journal of Experimental Biology» hiljuti ilmunud uurimus annab mõista, et tuvid rakendavad õige tee leidmiseks madalsageduslikke helisid, kuid selles paigas Ühendriikide territooriumil nad edukaks orienteerumiseks vajalikku madalat müra ei kuule.
Uurimuse juhtiv autor, USA geoloogiauuringute ameti geofüüsik doktor Jonathan Hagstrum avaldas arvamust, et linnud koostavad ümbritsevast keskkonnast nii-öelda akustilisi kaarte.
Mõned teised teadlased pidasid sellist hüpoteesi aga vastuoluliseks ning vaidlused, kuidas kirjatuvidel sihtkohtade leidmine ikkagi nii hästi õnnestub, jätkusid.
Kaduvate tuvide mõistatus sai alguse juba 1960. aastatel. Cornelli ülikooli professor Bill Keaton üritas välja selgitada, millel rajaneb lindude võime leida kodutee paikadest, kuhu nad kunagi varem sattunud pole. Professor Keaton laskis tuvisid lendu kõikjal üle New Yorgi osariigi ning üllatus väga, avastades, et New Yorgi osariigis Jersey Hillis Ithaca linna lähistel vabastatud linnud käitusid imelikult ja lendasid sihitult ringi, otsekui oleksid nad suunataju kaotanud.
Nii juhtus kord korra järel, välja arvatud ühel puhul 1969. aasta 13. augustil, mil lindude orienteerumisvõime järsku taastus ning nad oskasid tagasi kodutuvilasse lennata.
Doktor Jonathan Hagstrum usub, et linnud leiavad kodutee tänu madalsageduslikele helidele. «Linnud kasutavad navigatsiooniks nii kompassi kui kaarti,» kirjutas ta. «Kompassiks on Päikese asend või Maa magnetväli, kuid nende pruugitava kaardi kohta polnud midagi teada. Olen avastanud, et nad kasutavad kaardina helisignaale, mis ütlevad neile, kus nad oma kodukoha suhtes asuvad.»
Tema sõnul orienteeruvad tuvid äärmiselt madalsagedusliku, inimkõrva kuulmislävest tunduvalt allapoole jääva infraheli abil.
Doktor Hagstrumi selgitust mööda pärineb see heli ookeanist. «Süvaookeani lained on interferentsis ning tekitavad helilaineid nii atmosfääris kui maakoores. Seda energiat on võimalik registreerida kõikjal Maa pinnal, isegi mandri keskosas.»
Infraheli levimist võivad aga oluliselt mõjutada atmosfääris asetleidvad muutused. Doktor Hagstrum arvutas lindude eksperimentaalse vallapäästmise kuupäevadel valitsenud tuuleolude järgi välja, kuidas pidi heli liikuma tuvide kodupaiga ja Jersey Hilli vahel.
«Atmosfääri temperatuuri- ja tuulestruktuur olid New Yorgi osariigi põhjaosas sellised, et infrahelilained kaardusid Jersey Hilli kandis ülespoole,» selgitas ta. Nii ei saanudki linnud enam heli kuulda ning eksisid ära — välja arvatud ühel päeval, mil neil siiski õnnestus kodutee leida.
«1969. aasta 13. augustil leidis troposfääris aset kas niinimetatud tuulenihe või temperatuuriinversioon, mis koolutas helilained tagasi alla, nii et tol ja ainuüksi tol päeval oli heli Jersey Hillis kuulda,» kirjutas teadlane.
Ta oletab, et just infraheli levihäired võivad olla lahenduseks veel mõnele kirjatuvide suunataju kaoga seotud mõistatusele. Näiteks kaldus 60 000 lindu kursil kõrvale 1997. aastal asetleidnud kirjatuvide võiduajamisel üle La Manche’i väina.