/nginx/o/2011/09/19/759000t1h7ae5.jpg)
KAS VÕIKSID lõppeda kahtlused 1941. ja 1944. aastal langenud eestlaste valikutes? Olles eluaeg selle küsimuse üle juurelnud, olen jõudnud tõdemuseni: põhjuseks on mälu katkemine kaks põlvkonda tagasi, sest Siberisse viidud ja läände pääsenud inimesed, kes toda aega teadsid, ei saanud oma teadmisi jagada.
Nii on tollased sündmused unustuse hõlma vajunud. 50 aastat valetati hirmu all elajatel suud ja silmad täis kõige kohta, mis meie maal oli juhtunud 1917. aastast 1944. aasta 23. septembrini. Moondati sedagi, mida tollest ajast elus olijad veel oma silmaga olid näinud.
Õnneks on meie päevisse jõudnud tollaste iseseisvuse eest võitlejate ja ajaloolase Mart Laari teosed. Egas Soome kirjaneitsi Sofi Oksanen painajalikke tegelasi päris omast peast suudaks välja mõelda. Oli ka nägijaid, kes julgesid suu avada alles paarkümmend aastat pärast kuritegusid, kui maailma «inimsõbralikem rahvavõim» oli surutud tagasi oma pessa urisema.
Sofi Oksaneni väärt raamatute lugemise kõrval on üks võimalus kahe põlvkonna pikkust mäluauku taastada tuletada ajalehtedes meelde jonnakaid fakte. Need lisavad kirjaniku tööle justkui kaltsiumi luude tugevdamiseks. Muidu võib veel juhtuda, et tegelaste iseloom läheb tugevat lihaskudet ehk sisu kandes mõne lugeja käes katki ja tekitab temas uusi kahtlusi.
Tähtsaim on tuua info noorte, aga ka silmaklappidega vanemate inimesteni, et nad võiksid viimaks otsustada, kas valdavalt 18—25-aastased eesti poisid andsid oma elu mõttetult, nagu häirivalt sageli võib kuulda. Paksudest raamatutest seda vastust praegusel kiirel ajal tihti ju ei leita.
ÜKS ESIMESI TOLLASEID sõlmsündmusi, mis viisid eesti mehed taplusteni, oli 1941. aasta 14. juuni küüditamine. Eestis rebiti sellega ebainimlikel tingimustel kodust lahti ligi 30 000 meest ning 70 000 naist ja last imikuist alates.
22. juunil murdsid Saksa väed Vene piirile koondatud vastase vägedest läbi kui nuga sulavõist. Nõukogude väed ei olnud sugugi kaitsele paigutatud, vaid oma arvates kavalalt Saksamaale kallaletungiks ette nihutatud. Kommunistliku internatsionaali Hispaanias tappasaamise kõrval oli see teine saatuslik valearvestus.
7. juulil 1941 jõudsid Saksa väed Iklasse. Kohe hõivati Lõuna-Eesti Pärnust Põhja-Tartumaani. Suur osa Põhja-Eestist jäi veel Stalini põletatud maa taktika tallermaaks hävituspataljonide meelevalda. Neid püüdsid takistada jahirelvade ja omavalmistatud granaatidega mehed metsast.
Tallinnast tõrjuti venelased välja alles 28. augustil ning 21. oktoobril sai kogu Eestimaa sakslaste kontrolli alla, siiski ilma Osmussaareta.
10. JUULIL toimetati Eestisse meritsi ja langevarjudega Soomes väljaõpetatud eestlastest mitmekümnemeheline raadiojaamadega Erna luurerühm, kes ühines Kautlas metsavendadega.
Järva- ja Virumaa piiril olev Kautla raba oli saanud pärast 14. juunit paopaigaks ümbruse elanikele ja baasiks metsavendadele, varjunuid arvati seal olevat ligi 2000. Põhja-Eestisse kokkusurutud punavägi oma hävituspataljonidega avastas aga redutajad kiiresti. Nii oli ka Erna rühma esimene suurem ettevõtmine füüsiline kokkupõrge vastasega, kes oli rabarahva ümber piiranud ja kavatses hävitada. Hiljem tehti seda külaga.
2000 inimest päästeti 31. juulil piiramisrõngast lahinguga, mida juhtis Eesti kaitseväe ohvitser Henn-Ants Kurg. Ta oli tõeline patrioot, kes keeldus pärast Saksa armee ohvitserina teenimast.
Aasta pärast lahingut püstitati Soome armees teeninud eesti vabatahtlikele mahapõletatud Kautla veski vundamendile ausammas. Sellest mälestusmärgist on saanud Eesti poliitiline baromeeter, mis näitab vääramatult seniajani, milline on meie meelsus.
Sammast on taastatud neli korda. Viimati õhiti see 1990. ja avati taas 1999. aastal. Oksaneni «Kui tuvid kadusid» aitab lahti seletada ka neid lõhkumisi. Meie keskel jalutas veel siiski mõni topeltnimega seltsimees — egas ometi okupatsiooniväe sapööridel olnud huvi pimedal ööl Kautla kivi õhkida, nagu paista lasti.
KÄSITLEMATA JÄI soomepoiste tekke- ja võitluse lugu Soome Jätkusõja eel ja ajal 1941. aasta suvekuudel. Sõjas, milles soomlased ei kaldunud tolligi kõrvale oma endistest piiridest. Kuidas lääneriigid küll võisid mõista Soomet sõjakuritegudes süüdi ja jätta Nõukogude Liidu meelevalda?
Detsembris 1941 kuulutas Suurbritannia Soomele sõja, kuigi rahvas nõudis ja korraldas pisikesele Soomele hoopis abiandmist. Peaminister Winston Churchill murdis kaks korda rängalt oma sõna. Ta «unustas», et Atlandi hartaga oli lubatud kõikidel riikidel taastada 1939. aasta piirid, nagu ta unustas ka oma teravmeelse ütlemise, et kes noorelt ei ole kommunist, on südametu, kuid kes on seda vanalt, on ajudeta.
Aga ajudega noored eestlased ja sakslased ning vabatahtlikena kommunistide vastu Narva jõele võitlema tulnud hollandlased, belglased ja veel teistegi rahvuste esindajad panid kangelaslikult vastu Punaarmee mitmekümnekordsele ülekaalule jõe idakaldal.