Kaitseministeerium saatis eile kooskõlastusringile riigikogu otsuse eelnõu, mis annaks loa läkitada augustikuiste presidendi- ja provintsivalimiste julgestamiseks Afganistani ajutiselt kuni 140-liikmeline Eesti kaitseväe üksus. Otse öeldes tähendaks see seal teenivate eestlaste arvu kahekordistamist.
Kaitseminister Jaak Aaviksoo sõnade kohaselt suurendaksid edukad valimised Afganistani valitsuse mõjujõudu ning aitaksid kaasa ühiskonnas stabiilsuse tagamisele, mis on pikas perspektiivis lääneriikide lahkumise eeldus. Tõenäoliselt saadab lisaüksusi Afganistani veel paarkümmend riiki, nende seas meie lähemad naabrid ja partnerid Soome, Rootsi, Leedu ja Poola.
Ehkki Eesti kaitseväelaste osalemine Afganistani rahvusvahelistes julgeolekujõududes pole kunagi siinses sisepoliitikas olnud sama tuline vaidlusobjekt kui hiljuti lõpetatud Iraagi missioon, võib kindel olla, et ka nüüd leidub riigikogus ja kogu ühiskonnas inimesi, kes täiendava üksuse lähetamisele kindlalt vastu seisavad. Ükskõik kui palju riigijuhid ei räägi missiooni rahu tagavast iseloomust, on seda võimalik okupatsiooniks nimetamise kaudu kritiseerida.
Ajalugu on näidanud, et lihtsaid lahendusi pole Afganistanist mõtet oodata. See on äärmiselt keeruline piirkond nii poliitika, kultuuri kui looduse poolest.
Selles mõttes on lihtne väita, et oma inimeste tervist ja raha mängu pannes kraabib Eesti lihtsalt suurte partnerite kintsu, saamata selle eest midagi märkimisväärset vastu.
«Sakala» leiab siiski, et Eesti sõjaline solidaarsus lääneliitlastega on meie iseseisvuse kõige tähtsam ja vaat et ainus garantii. Pealegi tuleb anda meie kaitseväelastele võimalikult hea väljaõppe huvides võimalus tegutseda reaalses kriisiolukorras. Jah, sellega kaasnevad kulud ja riskid, kuid kes on öelnud, et oma riiki on võimalik odavalt ja ohutult ülal pidada?