/nginx/o/2009/07/07/203428t1hc076.jpg)
Ameerika Ühendriikide presidendi Barack Obama ja tema administratsiooni otsus anda illegaalsetele immigrantidele võimalus legaliseeruda tõi kaasa juubeldamise riigi üsna mõjukas latiinokogukonnas ja Mehhikos, kust tuleb kõige rohkem varjatult riiki hiilijaid.
Probleem on sedavõrd terav, et jutuks võeti lausa mõte ehitada Mehhiko lahest California laheni kulgev valvatav ja voolu all olev tara, millest illegaalid ja nende smugeldajad läbi ei pääseks.
Ameerika valitsuse otsuse positiivne külg on seegi, et paljudele salaja tööle tulnutele lõpeb orjatöö, mida nende staatust arvestades Ameerikas üsna palju kasutatakse. Mõistagi ei anta elamis- ja tööluba lihtsalt. Legaliseeritutel tuleb selgeks õppida inglise keel, maksta trahv ja täita veel hulk karme tingimusi. Aga algus on tehtud.
Ameerika ühiskonnas on arvukalt ka kuubalasi ja puertoriikolasi. Kuubalased sõuavad endiselt paatidega 164 kilomeetri kaugusele Floridasse, kuigi see lõpeb sageli hukkumisega. Kuuba kogukond USA-s on tekkinud mitme suure põgenemislaine järel, kusjuures ühel korral laskis Fidel Castro teiste hulgas põgenema ka rohkearvuliselt vabaks lastud kurjategijaid, kes tõid Ameerikasse korrarikkumiste kasvu.
Puertoriikolased pääsevad Ameerikasse lihtsamalt, sest nende kodumaa staatuseks on USA-ga assotsieerunud riik. Latiinodest on USA-s veel palju sõdade eest põgenenud El Salvadori, Guatemala, Colombia ja teiste Ladina-Ameerika riikide kodanikke.
Muide, Ameerika Ühendriikides kogub hoogu niinimetatud rasedusturism: paljud mehhiklannad ja hiinlannad saabuvad riiki sünnitamise ajaks. See annab ilmaletulnud lapsukesele automaatselt USA kodakondsuse.
Euroopa rannikule jõuab üha enam põgenikepaate rahutustest haaratud Aafrikast. Peamiselt maabuvad põgenikud Kreetal, Itaalia Lampedusa saarel, Maltal, Sitsiilias, Sardiinias, Gibraltaril ja Baleaari saartel, aga ka Kanaaridel. Jõuga on üritatud sisse murda piiritaraga Marokost eraldatud Hispaania enklaavidesse Põhja-Aafrikas Ceutas ja Melillas. Sajad põgenikud aga ei jõuagi tõotatud maale, vaid leiavad märja haua Vahemeres.
Euroopa on võõrastest juba üle ujutatud. Osas riikides on sisserännanuid 15—20 protsenti. Prantsusmaa sadamalinnas Marseille’s on iga viies elanik pärit Põhja-Aafrikast, suurlinnades märatsevad aeg-ajalt mosleminoored ja äärmuslased korraldavad ohvriterohkeid tulistamisi. Pariisil tuleb lahendada ka mosleminaiste burkade kandmise küsimust.
Kunagi toodi Saksamaale tööjõupuuduse leevendamiseks välistööjõudu ning nüüd on riigis 2,5 miljonit türklast ja pool miljonit kurdi, kes pole aga ühiskonda sulandunud, vaid elavad omaloodud ühiskonnas. Rootsi linnas Malmös ei julge politseinikud öösel moslemilinnaossa minnagi, sest seal ei maksa mitte Rootsi seadused, vaid kohaliku imaami sõna.
Soome võttis Somaalia kodusõja puhkemise järel vastu palju sealseid põgenikke, kes nüüd probleeme tekitavad. Mõne aasta eest avaldasid Soome lehed ühe somaallase kirja, milles too kutsus sugulasi enda juurde, sest Soomes polevat töötada vaja — ära elab sotsiaaltoetustestki.
Kunagi valge Austraalia ideed propageerinud Canberra otsustas möödunud sajandi kaheksakümnendatel aastatel riiki lubada ka teistest rassidest immigrante ja nüüdseks on näiteks asiaadid seal tänavapildis tavalised. Uus-Meremaa aga on alati üritanud olla Okeaania liiderriik ning seetõttu on sinna voolanud väljarändajad Polüneesiast, Mikroneesiast ja Melaneesiast.
Üheks suureks immigratsioonimagnetiks on saanud Venemaa, kuhu sõidavad tööd otsima tuhanded armeenlased, grusiinid, tadžikid, usbekid ja aserid, enamasti illegaalselt. Paljud neist saavad surma tööõnnetustes või vene marurahvuslaste käe läbi. Suurim immigratsioonilaine lähtub Venemaale Hiinast — asiaadid on paljudes Siberi ja Kaug-Ida linnades lausa enamuse staatust haaramas. Samas õpivad nad ruttu ära vene keele.
Eesti pole seni illegaale eriti peibutanud, siit minnakse ikka edasi lääne poole, sest meie kliima on külm ja heaoluühiskonnast oleme veel kaugel. Siia imbujate arv siiski kasvab jõudsalt. Seega suureneb ühtlasi probleem. Eestisse tahetakse juba ka paigale jääda.