Parlamendis esimese lugemise läbinud jahiseaduse eelnõu arvestab jahimeeste arvates liiga palju maaomanike huve, erametsaomanike meelest on aga loomulik, et nende maal tehtav nendega kokku lepitakse.
Uus jahiseadus kütab osapoolte vahel kirgi
Jahiseaduse eelnõu paragrahv 6 ütleb, et maaomanikul on õigus korraldada oma maal väikeulukijahti, sõlmida kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks, seada jahipidamiseks tingimusi või see hoopis keelata.
Lähtutakse Põhjamaades kehtivast mudelist
Mittetulundusühingu Ühinenud Metsaomanikud juhatuse liikme Olavi Udami sõnul lähtub uus seadus maaomaniku põhiseaduslikust õigusest valida, kes tema maal relvaga toimetab, ja annab talle õiguse algatada jahipiirkonna kasutaja väljavahetamine. Just see
õigus annab Udami meelest jahimeestele motivatsiooni maaomanikega suhelda. Praegu Eestis kehtiv jahikorraldus on tema jutu järgi kantud nõukogudeaegsest vaimust.
«Ülejäänud Põhjamaade riigid, samuti Läti ja Leedu on otsustanud, et jahiõigus kuulub maaomandi juurde,» selgitas Olavi Udam. «Omanikud peavad ise jahipiirkonnas jahti või annavad selle kellegi teise kasutusse. Meil on maaomand sellest õigusest täiesti võõrandatud.»
Viljandimaa jahimeeste liidu juhatuse esimehe Mart Tasase arvates suunavad uue seaduse vastuvõtmist kõige rohkem suured välismaisel kapitalil põhinevad maaomanikud. «Oleme alati uhked olnud, et meil on looduses hästi palju ulukiliike, mida mujal Euroopas näeb vaid loomaaias. Kui nüüd lähtutakse Skandinaavia suurkapitalistide soovunelmast, tuleks enamik loomi maha tappa,» rääkis Tasane.
Ta tõi näiteks, et Soomes on kitse populatsioon väga väikeseks jäänud. «Teadlaste hinnangul on Eestis 12 000 põtra, aga erametsaliidu meelest oleks normaalne 2000. Need käärid on drastilised,» sõnas ta.
Mart Tasase meelest on kummaline, kui eelteadmisteta inimesed hakkavad jahi korraldamist suunama. «Eramaal saab ju hakata sisuliselt väikeulukite populatsiooni haldama. Viljandimaal oleme koolitanud jahimehi, et nad jätaksid ellu elujõulised loomad. Ei usu, et Lääne-Euroopa jahituristid nii toimiksid.»
Olavi Udam selgitas, et väikeulukijaht on praegu oma maal lubatud, uues seaduses kaob aga 20 hektari piirang, ehkki see on just väikemetsaomanike huvides.
Maaomanike kahjud on üüratud
Olavi Udami meelest on ebanormaalne praegune olukord, kus jahimees võib laetud relvaga viibida tema maal ning püstitada luba küsimata jahirajatisi.
Tema sõnutsi on ulukeid Eestis kaugelt üle taluvuse piiri, mistõttu kahjustused on üüratud nii metsas kui põllul.
Uue seaduse paragrahv 41 ütleb, et jahipiirkonna kasutajal tuleb jahiuluki tekitatud kahju maaomaniku nõudel hüvitada. «Kuigi jahimeeste kanda jääks 10—20 protsenti kahjudest, oleks see väga suur summa, mis motiveeriks neid tegutsema,» selgitas Udam. «Näiteks mände ei ole praegu mõtet istutada, isegi toetuse abil mitte, sest need süüakse kohe paljaks. Asi laheneks, kui ulukite arvukus vastaks toidubaasile, millel nad elavad.»
Olavi Udami arvates kannab praegu üks pool kahju, teine lõikab aga jahisaagist vaid tulu. Mart Tasase sõnul oleks selline kahjude kandmise nõue ebaõiglane, sest jahimeestele on küttimine ju hobi, millest nad niikuinii suurt tulu ei saa. «Ulukite söödabaasiks on võsastunud metsad, mis toidavad kõiki sõralisi ja pakuvad neile ka peidupaika,» ütles ta.
Viiratsi valla Kissa-Märdi talu peremees Väino Viidebaum oli veel viis aastat tagasi jahimeestega raksus, aga otsustas siis ise jahimehepaberid teha. «Ei jäänud muud üle — olin metssigadega püsti hädas. Pelgasin, et pean toidukartuli linnast ostma,» meenutas ta. Ta leidis oma murele küll leevendust, kuid jahimeheks hakkamine oli päris suur kulu ning igaühele ta seda soovitada ei julge.
Samas kahtleb Viidebaum, kas uus jahiseadus mured hajutab. «Pelgan, et segadust tuleb veel rohkem. Lahendus oleks selles, kui jahimehed ja maaomanikud omavahel koostööd teeksid.»
Olavi Udam tõdes omalt poolt, et tema näeb vastasseisu lahendusena seda, kui leping on mõlemale poolele kohustuslik.