Himaalaja jalgleht on ühtaegu lummav ja ohtlik

Kuigi Himaalaja jalgleht (keskel) kasvab kõige paremini varjuliste puude all, edeneb ta kenasti ka poolvarjus ja päikese käes. Ta eelistab viljakat, parasniisket ja kergelt happelist mulda. Foto: Elmo Riig / Sakala

Eksootiline Himaalaja jalgleht edeneb kenasti ka Eesti oludes ning võib püsida ühe koha peal palju aastaid.

Tema tugevasti lõhestunud sõrmjagused pronkslehed, mis kasvavad 0,5—0,7 meetri kõrguseks, mõjuvad majesteetlikult. Efekti lisavad mais koos lehtedega puhkevad valged või roosad õied. Kõige krooniks valmivad augustis silmatorkavad punakasoranžid söödavad viljad, millest võib keeta ka näiteks moosi.

Taim on mürgine

Arvestada tuleb aga seda, et taim ise on mürgine. 2010. aastal kirjastuses Varrak väljaantud Krista Kauri, Urmas Laansoo ja Taimi Puusepa raamatust «Mürgised taimed õues ja toas» võib lugeda, et Himaala­ja jalglehe lehed, risoom, juured ja toores vili on mürgised, ent küps vili söödav. Tema keemiliseks koostiseks on lignaanid, podofüllotoksiin ja peltatiin ning nende derivaadid ning lignoidne vaik podofülliin.

Nagu selles raamatus nenditakse, on podofülliin ohtlikult mürgine: juba 0,5 grammi on inimesele surmav. Mürgitustunnused on suurenenud süljevoolus, kõhuvalu, iiveldus, oksendamine, verine kõhulahtisus, köha, südame rütmihäired, perifeerse ja kesknärvisüsteemi talitluse häired ning neerukahjustused. Raskematel juhtudel võib järgneda surm hingamise lakkamise tagajärjel.

Minu kodus on see taim kasvanud mitu aastakümmet, samuti olen märganud seda naabrite aiamaal. Mürgitusjuhtumitest ma õnneks kuulnud ei ole. Ega täiskasvanud ja suuremad lapsed sellise taime lehti ju sööma kipugi — silm tuleb peal hoida kõige väiksematel põnnidel.

Kevadine üllataja

Himaalaja jalgleht kasvab ka Paistu vallas asuva Kaasiku talu iluaias, mis on üks Viljandimaa uhkemaid.

«Ta on kaunis kevadine üllataja,» ütleb selle talu perenaine Lilian Kärner. «Pärast pikka talve januned ikka õieilu järele. Siis on tema pika varre otsas olevad veidi ülase moodi õied nagu ime. Need seisavad ka vaasis hästi.»

Himaalaja jalgleht õitseb mais enne lehtede täielikku puhkemist. «Allapoole käändunud servadega lehed moodustavad õie ümber justkui krae. Õrnad pruunikaspunased lehed on esialgu vastu vart ja taimed kerkivad nagu seenekübarad mullast. Alles hiljem, maast kõrgemale jõudes löövad lehed laiali,» räägib Kärner ning lisab, et lehti kasutab ta sageli lillekimbu tegemisel.

Kuigi see taim on ka üksikuna kasvades vägev, mõjub Kärneri sõnul eriti uhkelt sellest kujundatud hekk. «Kirjanduses on soovitatud moodustada jalglehe kogumikke varjulisel nõlvakul, kus on eriti hästi nähtavad nii lehtede omapära kui kaunid viljad. Samuti sobib ta igihaljaste pinnakattetaimede, nagu metspipra, kukeharja ja nabaseemiku keskele.»

Kärneri arvates näeb Himaalaja jalgleht eriti eksootiline välja juuli lõpul ja augustis, mil lehtede vahel rippuvad piklikud nahkjad viljad — marjad — oranžikaspunaseks muutuvad. «Niisugune taim sobib kaunistama ka kõige esinduslikumat lillepeenart.»

Seemnest hõlpsalt kasvama

Lilian Kärner on Himaalaja jalglehte paljundanud seemnetega.

«Õigupoolest on nad mul ise paljunenud: põõsale jäänud «tomatitest» on sügiseti seemneid põõsa alla pudenenud ja neist on palju väikseid taimi sugenenud. Neid võib laiali istutada ja pikeerida, hiljem kasvavad nendest suured põõsad,» kõneleb ta.

Portaali Seemnemaailm andmetel paljundatakse Himaalaja jalglehte ka kasvupungaga risoomilõikudest: suve lõpul pannakse risoomitükid teineteisest 25 sentimeetri kaugusele viie sentimeetri sügavusele mulda. Samuti võib taime paljundada kevadel pistikutest.

Seemned külvatakse kohe pärast kogumist, tõusmed ilmuvad aasta pärast, seemikud õitsevad neljal-viiel aastal. Kevadise külvi puhul on tarvis seemned viljalihast puhastada ja kaks-kolm kuud +2 kuni +5 kraadi juures stratifitseerituna seista lasta. Idanemine toimub valguse käes temperatuuril +18 kuni +25 kraadi. Seemikud on vähenõudlikud: need võivad jääda aastateks samale kasvukohale. Ümberistutamiseks sobiv aeg on kevad.

Himaalaja jalgleht edeneb kenasti nii päikese käes kui poolvarjus, tema lemmikkoht on aga parajalt varjuline puudealune. Ta eelistab viljakat, parasniisket, kergelt happelist mulda, on väga pikaajaline, ei vaja erilist hooldust ning on haigustele ja kahjuritele vastupidav.

«Kevaditi, kui Türi lillelaada ajal tulevad minu aeda vaatama Soome turistid, on Himaalaja jalgleht just õide puhkenud. Siis on ta aia ehe. Kõik seisavad põõsa juures, ahhetavad ning tahavad seda ka endale. Paar aastat tagasi tunnistati ta Võhma laadalgi ilusaimaks taimeks,» jutustab Lilian Kärner.

Värvide pillerkaari jagub tema sõnul ka sügiseks, kui suured lehed eri tooni võtavad.

Teosest «Mürgised taimed õues ja toas» saame teada, et jalglehed pärinevad Ida-Aasiast, Põhja-Ameerika idaosast ja Himaalajast. Nad on mitmeaastased rohttaimed kukerpuuliste (Berberidaceae) sugukonnast ja perekonnas on 14 liiki.

Eestis kõige tavalisem jalglehe liik on Himaalaja jalgleht (Podophyllum hexandrum), mõnevõrra kasvab siin Põhja-Ameerika päritolu kollaste viljadega kilpjat jalglehte (Podophyllum peltanum) ja teisi liike. Himaalaja jalglehel võib olla ka kollaseid marju.

MOOS

Helle Jõgevamaalt lähetas «Maalehe» võistlusele «Selle suve moos 2008» oma Himaalaja jalglehe moosi retsepti.

• Ajada 2 kilo jalglehe viljade kesti läbi hakkmasina peenema sõela (viljade sisu ei ole söödav).

• Puhastada 2 kilo õunu.

• Keeta õunad koos kestadega 2 klaasi veega pehmeks.

• Lisada 1 kilo kohta 200 grammi suhkrut.

Allikas: «Maaleht»