Kas rahvas on valedega leppinud?

Olav Renno Foto: Elmo Riig / Sakala

EESTI RAHVAST tema enamuses harjutati poole sajandi kestel taluma mitmesuguseid valesid, sealhulgas leninismi ja niinimetatud teadusliku kommunismi «tõdesid». Ka esimese iseseisvusaja viimasel pooltosinal aastal vaikiti osa tõest maha, rahvale valetada aga kuigivõrd ei söandatud.

Laulva revolutsiooni päevil räägiti paljud asjad selgeks ning näis, et maailma ja oma riigi teave jõuab inimesteni objektiivse reaalsusena. Ent võta näpust! Puhkesid ja hakkasid arenema heitlused nii tagastatavate ja erastatavate varade kui ka riigipiruka ümber, pettused võtsid tihtipeale lausa kriminaalse vormi.

Riigivalitsemise juurde jõuti küll vabade valimiste kaudu, ent valituks saamise nimel ei peetud paljuks ühtki lubadust. Rahvale valimiseelse propaganda tegemiseks kasutati mitmesuguseid reklaamivahendeid, mis läksid kord-korralt kallimaks, aga raha nende klantspiltide ja -sõnade kinnimaksmiseks enamasti jätkus.

Riigikogusse pürgivad erakonnad ja parteid leidsid üha heldeid toetajaid, kellele polnud meelepärased ainuüksi paberile ja eetrisse paisatud programmilaused, vaid ka nende taga aimatavad perspektiivid. Selliste materiaalset kasu tõotavate lubaduste uskumise ja lootmise tõttu võib erakondadele annetamist pidada korruptiivseks nähtuseks.

PALJUD SAADIKUKANDIDAADID ei jaganud valijatele üksnes lubadusi, vaid isegi kingitusi. Üks hästi meelde jäänud mees pidi enne «tõotatud maale» pääsemist end üles seadma neli korda ning oma toetajate vahel pesumasina ja muudki välja loosima. Partei sümbolite või kandidaatide nimedega meened ja muud kingitused valimiseelsetel koosolekutel on küll väike meelehea, kuid siiski korruptiivse maiguga.

Rahvale rohkem meelepäraseid lootusi jagada osanud erakonnad pääsesidki hulgalisemate esindajatega parlamenti. Seal hakati tegelema seaduste parandamise või muutmise eelnõudega. Alati ei suudetud neil puhkudel asjast huvitatute seoseid maskeerida ja tähelepanelik ajakirjandus tõi võsast paistvad kõrvad lagedale. Pole siis ime, et annetusi hakati tegema kilekotis, anonüümselt või nii-öelda ämma kaudu.

Omaette petumoodus on niinimetatud peibutuspardid — valimisteks ülesseatud kandidaadid, kes valituks osutumise korral mandaadist loobuvad ja kelle asemele läheb riigikokku hoopis järgmine mees või naine. Et valimised on elektoraadi enamuse silmis isikuvalimised ja vähem kindla partei poolt hääletamine, on riigikogus fraktsioonist väljaastumine eeskätt oma valijate reetmine.

SUUR OSA lubadusi pandi kirja koalitsioonilepetesse. Nende täitmise, see tähendab valijate lootuste täitumise aeg on enamjaolt lükatud mõne aasta taha, lausa võimule saanud valitsuse lõpuaastasse. Mõni mitme aasta peale jagatud lubadus jääb lõpule viimata, nagu juhtus 2008. aastal alustatud tulumaksu vähendamisega 26 protsendilt 18-le. Igatahes pole niinimetatud maksuvaba reedet seniajani saabunud, sest masu tuli vahele.

Viie protsendi võrra langetatud tulumaksu on riigikassale kuhjaga kompenseerinud mitme aktsiisi tõus. Seesama masu sundis Andrus Ansipi valitsust 2009. aasta juulis kergitama käibemaksu kahe protsendi võrra ja kinnitama, et see on ajutine samm.

Nii üldine tõus kui ka hulga varem madalamalt maksustatud tehingute kallinemine, näiteks küttearved, on jäänud redutseerimata. Olgem õnnelikud, kui valitsus ei tõsta üldise käibemaksu määra veelgi. See viiks Eesti vähemalt selle poolest kümne esimese Euroopa riigi hulka.

«PEHMETE JA karvaste» keldris öeldakse välja vana tarkus: rahvas ei tea midagi. Aga teab küll ning püüab oma teadmisi ja tahtmisi välja öelda. Selleks avati uus foorum rahvakogu seadusloome leheküljena.

Läinud kuu lõpuks rahvakogule laekunud 1974 ettepaneku seas on ka varem saadikukandidaatide suust kuulduid, näiteks presidendi otsevalimine ja riigikogulaste eemalejäämine riigifirmade nõukogudest.

Kolmandik ettepanekutest käsitleb valimissüsteemi täiustamist, et see muutuks läbipaistvamaks ja parteide tagatubadest sõltumatuks ning parlamenti pääseksid ringkonnas enim hääli kogunud inimesed.

Soovitakse ilma kompensatsiooni- või parteinimekirjadeta valimisi ja isegi majoritaarset valimissüsteemi (see tähendab 101 väikest ringkonda, kust riigikokku läheks enim hääli saanud kandidaat). Riigile oluliste küsimuste otsustamiseks soovitakse rohkem rahvahääletusi-referendumeid — neid on meil viimasel 21 aastal olnud üksainus!

MÕNE TELEVISIOONIFOORUMI ja uudistesaatega kaasnevad telefoniküsitlused osutavad, et paljut praegu kehtivat soovitaks lausa pea peale keerata. Meenub, et 95-protsendiliselt on oldud näiteks selle poolt, et riigiettevõtete juhtide palk peaks mõõdukam olema, ja koguni 96 protsenti helistajatest ei olnud ühe küsitluse kohaselt nõus riigikogu liikmete kuulumisega riigiaktsiaseltside nõukogudesse. Paraku jäävad need arvamused hüüdjaks hääleks kõrbes.

2004. aasta detsembris leidis aset nädalane telefonihääletus Eesti euromüntide tagakülje kujunduse asjus. Ülekaalukalt võitis kavand «Hara 2», mille autor Lembit Lõhmus oli kujutanud Eesti kontuuri ühes Narva-taguse ja Petserimaaga.

Kui aga Eesti Panga presidendi Vahur Krafti otsuse lisa silmitseti, oli sellel algne variant poliitiliselt korrigeeritud, ilmselt vältimaks Vene karu kurjustavat mörinat. Olen kindel, et praeguse kontrolljoonega mündireversi asemel valinuks hääletajad hoopis rukkilille ja suitsupääsukesega kujunduse.

AINELINE KITSIKUS, mida valitsus oma liberaalse majanduspoliitika tõttu ei suuda leevendada, tekitab järjest rohkem nurinaid ja neid võimendavad poliitilised valed. Töötasude kergitamine jääb püsivalt alla elukalliduse tõusule. Vist üksnes põhjamaine tasakaalukus on meil seni ära hoidnud Lõuna- ja Lääne-Euroopas tavaks saanud massirahutused. Muidugi lähevad sellised väljaastumised rahvale rohkem maksma kui nendega välja­pressitav kasu.

Iga-aastane keskmiselt kuuetuhandeline demograafiline kahanemine on üks passiivse protesti ilminguid. Kui sündimuse allajäämine suremusele terve tuhande võrra aastas ähvardab Eesti riigi tulevikku, siis võimekate inimeste väljaränne mõjutab meie tänapäevaelu. Talentide kojukutsuminegi on mõttetu, kui nad oma tegevuse toeks leiavad ees kehva kvalifikatsiooniga, suurelt jaolt töötahteta inimesed.

Tõeni jõudmine on sageli omamoodi eskalatsioon: algul proovitakse kõik maha salata, siis võetakse mingi osa süüdistustest omaks ja lastakse moodustada komisjon, kus püütakse aina vett sogada, avameelitsenuid heidetakse ridadest väljagi, ning asjaolude ümberlükkamatuse korral palutakse moka otsast vabandust. Kummatigi ei tõsta see rahva usaldust, ent «õigetel» jääb lootus, et järgmisteks valimisteks vajub probleem unustusse.