Lusikatäis linnumagusat suhu ja purgike ihu peale

Ükskõik millist kapiust paotada — kõikjalt paistavad meepurgid. Eha Kooseril on spetsiaalne majake, kus ta oma meevaru hoiab. Seal on tal seda paarisaja kilo jagu. Foto: Elmo Riig / Sakala

On vana rahvatarkus, et kurguvalu korral pista lusikatäis linnumagusat suhu ja neela vähehaaval — see muudab kurgu pehmeks.

Eesti kutseliste mesinike ühingu juhatuse esimees Jaanus Tull aga ütles, et mesi aitab haigust pigem ennetada. «Kui kurk juba haige on, siis ta leevendab valu küll ja tugevdab tervist, kuid alati on teda mõistlik enne süüa,» lausus ta.

Annika Mätas, kelle käsutuses on Saarepeedil 13 mesitaru, leidis samuti, et valusa kurguga on hilja mett süüa lootuses, et see ravib. «Meesöömine haiget terveks ei tee, see on ikka rohkem profülaktiline võte. Kui mett järjepidevalt tarvitada, tekib organismi häid aineid.»

Seda, et meel on võimas toime, nentis ka 30 aastat mesilasi pidanud joogaõpetaja Eha Kooser. «Alla kaheaastased lapsed ei tohi mett üldse süüa, sest nende seedemikrofloora on veel väga õrn ja mesi lase sellel õigesti välja kujuneda. Teisel ja kolmandal eluaastal võiks lapsi juba väga väikeste kogustega harjutama hakata, näiteks lisada veidi mett tee sisse.»

Lusikatäis käivitamiseks

Eha Kooseri sõnul on mees kümneid ja kümneid mineraalaineid ja bioloogilisi aktiivaineid. «Mesi annab eluenergiat, mis on inimesele tunduvalt kasulikum kui see energia, mida annab suhkur. Suhkrust saame ju niinimetud tühje kaloreid, mis koormavad organismi. Mesi seevastu on käivitava toimega.»

Kuigi Kooser peab end suureks mesilaste ja mee sõbraks, märkis ta, et linnumagus on küll hea, aga mitte ülearu suurtes kogustes. «Viin on ka hea, ainult et ravimina. Sama lugu on kohviga: kui juua seda kaks liitrit päevas, on see juba väga kahjulik,» võrdles ta ning lisas: «Päevas soovitatakse süüa keskeltläbi teelusikatäis mett. Mina söön seda aga kindlasti rohkem.»

Suurim vägi on kevadmees

Mesinikud on tunnistanud kõige paremaks varakevadise linnumagusa. Nagu ütles Annika Mätas, on kevadel heade ilmadega, kui õitsevad paju ja vaher, võimalik väga varakult mett vurritada. Tema enda kõige varasem vurritamine oli 5. mail ja tookord oli tegu pajumeega.

«See ei olnud muidugi sajaprotsendiline pajumesi, sest mesilane käis võib-olla ka vahtra või mõne muu puu pungadelt nestet korjamas,» möönis Mätas.

Eha Kooser tunnistas, et temalegi on kõige enam meelt mööda kevadine, näiteks vahtramesi. «Ent vahtra õitsemise ajal aprilli lõpus, mai algul on mesilaspered enamasti veel väikesed ega jõua suurt midagi korjata. Neilt ei tohi kõike ka ära varastada,» lisas ta.

Kevadine mesi on Kooseri hinnangul väärtuslikum kui hiljem kogutu, sest siis on õied veel võimsad. «Maitses ma varasemal ja hilisemal meel vahet ei tee — see sõltub ikkagi taimedest —, värv on aga küll erinev. Kevadine mesi on alati heledam kollane ja mida sügise poole, seda tumedamaks see läheb. Näiteks tatra- ja kanarbikumesi on juba üsna tumedad.»

Pikaaegse mesinikukogemusega Kooser on täheldanud sedagi, et vanasti oli mesi märksa tumedam kui praegu. «Juba kümmekond aastat on mesi nagu või: selline kollane või isegi valkjas. Maitselt on ta aga ikka hea ning analüüsid näitavad, et ka endiselt väärtuslik.»

Aitab saja haiguse vastu

Eha Kooser, kelle perele kuulub Vana-Võidus ja Tustis kokku 12 taru, oskab jagada mitmesuguseid nippe, mida linnumagusaga ette võtta. «Näiteks võib taruvaiku lahustada kanges viinas — lahjas ta lihtsalt ei lahustu ära. Seda segu võib siis kasutada nii sees- kui välispidiselt saja haiguse vastu. Ainult surematuks see ei tee,» rääkis ta.

Mõnikord määrib Kooser end oma sõnutsi pealaest jalatallani meega kokku. «Mesi on happelise reaktsiooniga. See teeb naha pehmeks,» selgitas ta.

Kreemi pealt aitavat jälle raha kokku hoida meele kohvipuru lisamine. «Teed kohvi ära, siis võtad filtritäie puru ja teist sama palju mett ning mätserdad ennast selle seguga üleni kokku. Juuksed ka. Väga hea on pärast olla. Nahk on pehme ja toidetud.»

Kui mett juustesse panna ja see hiljem maha loputada, ei tasu Kooseri sõnutsi ehmatada, et juuksed on just nagu pulgad. «Kui ära kuivavad, jäävad väga ilusad,» lausus ta.

«Ei pea minema kalli massööri juurde, et ta sulle mett naha peale hõõruks. Seda võid sa ise ka teha,» ütles Kooser veel, kuid hoiatas, et enne saunalavale minekut ei maksa end meega kokku määrida — kuuma käes jookseb see lihtsalt mööda keha laiali. «Saunas tuleb ennast enne puhtaks pesta ja alles siis, kui keha on poolkuiv ja enam mitte väga kuum, hakkad sellele panema paksu mett — niisugust, mida sa käega võtta saad. Sellega määrid ennast kokku. See puhastab nahka ja vabastab poore. Kuskil kümne minuti pärast loputad mee jaheda veega maha. Keha on toidetud ja mõnuleb.»