Ema õhutab lapsi mürgeldama

Tarmo ja Rita Türk julgustavad teisigi noori minema mõtetega oma laste tasandile ning nuputama, mis neile võiks meeldida ja rõõmu valmistada. Foto: Elmo Riig / Sakala

Pereema Rita Türk on aasta ja üheksakuise Henriga veel kodune. Kuueaastane Tuuli ja kolmene Elis käivad lasteaias, isa Tarmo Türk töötab ehitusel.

Sürgavere noormees ja Põltsamaa neiu kohtusid Viljandis kümme aastat tagasi ning lõid Viiratsisse ühise kodu.

Paar on Viiratsile truuks jäänud. Alustanud kahetoalisest korterist, liikusid noored pere kasvades edasi kolmetoalisse. Nüüd peavad nad juba majaehitusplaane. Koht aleviku külje all on valmis vaadatud ja vundamentki tehtud.

Ehitusel töödejuhataja ametit pidav Tarmo Türk loodab, et kevadel võib ehk uue kodu rajamisega pihta hakata. «Teistele maju ehitades ja vanu restaureerides saadud kogemused on aeg ära kasutada,» ütleb ta. Varem nädalate viisi perest eemal olnud mees töötab nüüd lähemal ja saab oma energiat rohkem kodukanti suunata.

Kolme lapsega üsna kaua töölt eemal olnud Rita Türk räägib, et emapalka ta enam ei saa ja on praegu töötukassa nimekirjas ning otsib sobivat rakendust. «Ega nii väikese lapse kõrvalt veel igale poole saagi kandideerida,» teab ta tööle pühendumise hinda. Sageli ei taheta väikelaste ema tööle võtta ka põhjusel, et lapsed on tihti haiged ja töötajaga ei saa sel ajal arvestada.

Ideid varrukast

Särtsakas Rita Türk nimetab end lakkamatult töötavaks ideede generaatoriks. «Mõtteid, mida kõike teha võiks, olen ikka väga palju välja pakkunud. Tarmo pidurdab mu tormakust ning hindab, millisest ideest võiks asja saada ja mis näib utoopiline.» Ilma mehe toetava suhtumise ja rahalise abita oleks kodusel pereemal muidugi keeruline mingit ettevõtmist käivitada.

Üks idee sündis Rita Türgil tänu lastele ja nende sünnipäevadele.

«Oma laste ja naabruses elavate laste sünnipäevad kippusid üsna ühte nägu minema: ühel aastal nukuteatris, teisel keeglisaalis. Talvised võimalused on küllaltki piiratud,» kõneleb ta. «Sünnipäeval võiks ju ikkagi kodust välja minna ja midagi põnevat teha, kui vähegi võimalik, ehkki ka kodune pidu on kindlasti tore.»

Oma lapsepõlve sünnipäevi mäletabki Rita Türk koduste pidulike sündmustena: laud oli ilusti kaetud, tulid külalised, joodi punasesõstramorssi, söödi kartulisalatit ja sefiiritorti ning mängiti mänge, mis tuppa mahtusid, ka lauamänge. «Karaoket asendas Anne Veski vinüülplaat ja kogu sünnipäevaseltskond laulis solistiga kaasa. Vahel korraldasime moedemonstratsioone ja etendusi.»

Tarmo Türk meenutab ka oma sünnipäevi. «Kõhud söödi toas täis ja mindi jalgratastega sõitma. Võidu kihutades kukuti põlvi veriseks. Need seoti aga toas kinni ja sõideti edasi.»

Tänapäeval pole mingi ime, kui lapse sünnipäevale tuleb kogu lasteaiarühm või pool klassi ja pidu on juubeli vääriline. Sellele mõeldes torkaski Rita Türgil pähe mõte hakata sisustama laste sünnipäevapidusid lõbusa tegevusega.

Möödunud kevade 1. aprill, kui isa pani kodus püsti esimesed batuudid, tõi Türkide perre elevust ja muutusi. Avalikkuse ette jõuti lastekaitsepäeval. Paar väikest batuuti pakkus mudilastele Bonifatiuse gildi õuel ohtralt hüppamisrõõmu. Lastekaitsepäevale järgnesid hansapäevad ja mitmed külapäevad.

Batuudi kõrval maalib Rita Türk jõmpsikatele ka lõbusa näo pähe. Sellekski andsid tõuke oma lapsed.

«Olime hansapäeval, kui tütar jooksis maalitud näoga minu juurde ja küsis nelja eurot. Just nii palju pidi ta viima tädile, kes oli ta põskedele liblika võõbanud.» meenutab Rita Türk. «Laps viis raha ära, aga mina palusin mehel tuua kodust värvid ning poest laua ja kaks tooli.»

Nüüd on Rital Türgil batuudi kõrval seismise aeg sisustatud. Pealegi on talle alati joonistada ja maalida meeldinud. Pärast üheksanda klassi lõpetamist kavatses ta isegi Tartu kunstikooli minna, aga sisseastujaile seatud nõudmised tundusid liiga karmid.

Talv rahvamajas

Viiratsi rahvamaja peab Tükide pere oma teiseks koduks. Lapsed käivad seal mitu korda nädalas laulu- ja mänguringides ning on ka nädalavahetusel ema või isaga kaasas, kui nood batuutidega askeldavad.

Sünnipäevabatuudi ülesseadmine võtab ligikaudu nelikümmend minutit. Kui õues kinnitatakse see maa külge, siis ruumis tuleb kasutada erilisi raskusi, et see hullamise ajal paigalt ei liiguks. Avar ruum ja vahvad mänguvahendid õhutavad lapsi mürgeldama ja nii mõnigi kord on sünnipäevatralli lõppedes selgunud, et suurem osa toidust on peolauale alles jäänud.

Ehkki reklaamikampaaniad on batuudil hüppajaid selle lõbustusega kaasas käiva vigastuste ohu pärast hoiatanud ja ettevaatlikkusele manitsenud, ütleb Rita Türk, et nendel pole õnnetusi juhtunud. «Tähelepanelik tuleb aga muidugi olla.»

Rita Türk tunnistab, et kui nad varem sõitsid nädalavahetustel naaberlinnade veekeskustesse, käisid Ahhaas, metsas ja mere ääres, siis nüüd on selliseid käike vähemaks jäänud, sest nädalalõppudel ollakse batuudiga laste sünnipäeval või mõnel muul pidustusel.

Kui Türgid alustasid oma teenuse pakkumist paari väikse batuudiga, siis nüüd on valikus juba ka suurematele lastele mõeldud põrkealuseid ning kevadel saavad ennast hüppamisega lõbustada ka täiskasvanud.

Rita Türk tunnistab, et praegune tegevus veel töökoha mõõtu välja ei anna, kuid ta unistab, et ühel päeval võiks ettevõtmisest saada tema oma päris töökoht.

ARVAMUS

Maire Paju,

Viiratsi rahvamaja juhataja

Türkide pere isa ja ema on nagu kaks head haldjat, kes on alati õigel ajal õiges kohas.  Isa Tarmo on tubli ehitusmees. Tema eestvedamisel sai ajahambast puretud muusikaruum möödunud sügisel ripplae, värskelt värvitud seinad ja uhke vaipkatte.

Ema Rita on leidnud oma niši. Ta on loonud vahva firma, mis pakub erisuguste batuutide renti kõikvõimalikele üritustele. Lisaks oskab ta teha suurepäraseid näomaalinguid. Pole siis mingi ime, et vanem tütar Tuuli käib meil kunstiringis joonistamas.