Liisa Pakosta kirjutis on ajendatud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme Jaak Alliku 17. jaanuari «Sakalas» ilmunud arvamusartiklist «Ettevaatust: tasuta kõrgharidus!».
Sotsid hirmutavad ebatõdedega
/nginx/o/2022/11/28/14991431t1h4f70.jpg)
31. jaanuar 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
SOTSIAALDEMOKRAAT Jaak Alliku artikkel külvab tasuta kõrghariduse ümber ebatõdedele rajatud hirme. Vaadakem fakte ja eks igaüks või siis ise otsustada, kas hirmudeks on alust.
Esiteks huvitab noori loomulikult, missuguseks kujuneb uue korra puhul ülikoolidesse vastuvõtt.
Uus kord tähendab rohkem tasuta õppekohti ja lävendipõhist vastuvõttu, nii et populaarsematel erialadel võib see plaanitust suuremaks osutuda. Sotsid hirmutavad, et vastuvõtt väheneb märgatavalt, kuid nad kasutavad lihtsalt ebaõigeid arve ja neidki vales kontekstis.
2012. aastal võeti ülikoolidesse vastu umbkaudu 16 000 tudengit, neist 9000 tasuta kohale. Neist omakorda 7000 alustasid bakalaureuseõpinguid ja 2000 astusid magistrantuuri.
Et gümnasistide arv kahaneb, väheneb ka ülikooli astujate arv. 1988. aastal sündis Eestis 25 000, 1998. aastal 12 000 last. 2013. aastal lõpetab gümnaasiumi rekordiliselt vähe noori, kõigest 7800. Ülikoolid saavad järgmisel aastal vastu võtta 3500 tasuta tudengit enam kui tänavu ning riigi rahastamise suurenemine katab ja isegi ületab õpilaste vähenemise ja tasulise õppe lõppemise.
VASTUVÕTT MUUTUB noorte suhtes ausamaks nii sisuliselt kui õppe kvaliteedi poolest. Rohkearvuline vastuvõtt ülikoolides loodud tasulistele kohtadele pole olnud hea lahendus nendele, kes madala lävendi küll kergelt ületasid, ent õppimisega väga hästi hakkama ei saanud. Väljalangevus esimese aasta jooksul oli kuni 30 protsenti.
Veidi asjakohasem lävend võib tähendada mõnel kunstlikult ülepaisutatud erialal tõesti mõnevõrra väiksemat vastuvõttu, ent noorele tähendab see tunduvalt suuremat tõenäosust üle finišijoone jõuda just endale sobival erialal.
Prognoosida võib, et ülikoolide tasuta õppekohtadele vastuvõtt jääb suurusjärku 13 000 — 14 000 noort. Riik garanteerib vähemalt 12 500 tasuta kohta, sest vastuvõtt on alati teatud puhvriga ja samas on gümnaasiumilõpetajaid vähem. Nelja aastaga väheneb gümnasistide arv veel umbes 15 protsenti, seega jagub lahkesti ruumi kõigile, ka kutseõppest tulijaile ja varem lõpetanuile.
ÜLIKOOLIS ÕPPIMISE eesmärk pole ju diplom, vaid ettevalmistus mõtteerksaks iseseisvaks tööeluks. Jaak Allik toob välja, et sotsiaalteadustes ja ärijuhtimises, kus seni õppis 82 protsenti tudengeid tasulistel ehk seni kehtinud süsteemi järgi niisugustel õppekohtadel, mis ei ole riigi tellitud, vastuvõtt väheneb ja sissesaamine raskeneb.
Eesti töötukassa analüüs näitab, et seal peakski olema vastuvõtt veidi väiksem, sest just need erialad on kõrgharidusega töötute hulgas enim esindatud. Mõneti on suur hulk tasulisi kohti noori petnud, sest paljud on oma raha eest õppinud eriala, mille lõpetajate suhtes valitseb tööturul leigus.
Tähtis pole tudengite arvu tunduvalt suurendada, vaid kõrgkoolides antava hariduse kvaliteeti parandada. Erialade planeerimise teatepulk läheb nüüd ametnikelt edasi õppeasutustele ja tudengikandidaatidele endile, kes peavad valikuid tegema ja otsustama, millistel erialadel ning kui suures mahus nad suudavad tagada kvaliteetse ja perspektiivse õppe.
Üliõpilaskandidaatide soov muutub olulisemaks. Senisest enam hinnatakse, kas tudeng õpib hästi ja õpingud ka lõpetab. Seega tahavad ülikoolid võtta vastu hästi motiveeritud tudengeid neile huvi pakkuvatele erialadele, selle asemel et jaotada sisseastujate tohutut hulka suhteliselt juhuslikult kujunenud «riikliku tellimuse» ettekirjutatud kohtade vahel.
«Eesti päevalehes» ilmunud noorte kõrgharitute elust rääkiv lugudesari «Mis meist saab» keskendub suuresti noorte liiga madalatele palkadele. Kõrgkoolidiplomiga on raske leida esimest töökohta sellise palga eest, mis võimaldaks näiteks korterit soetada. Sama mure on kogu Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Noorte tööpuudus suureneb ning pakutav palk tundub ebaõiglane.
Isamaa ja Res Publica Liit on pidanud tudengite vajaduspõhiseid sotsiaalseid toetusi väga tähtsaks. Riigieelarvest makstud toimetulekutoetusele, õppetoetusele ja õppelaenule lisandub nüüd vaesemate perede noortele üldist palgataset vaadates täiesti arvestatav stipendium, mida hakkab saama vähemalt 37 protsenti sisseastuvatest tudengitest.
Uue vajaduspõhise toetuse suurus on vahemikus 70—220 eurot sõltuvalt pere sissetulekust. Peale selle makstakse heade õpitulemuste eest tulemusstipendiume ning luuakse võimalus saada erakorralist stipendiumi majandusliku olukorra ootamatu halvenemise puhul.
Ma nõustun seisukohaga, et head elu tudengite toetused teistelt maksumaksjatelt ei taga, ent vahesid väga suureks ajada oleks samuti ebaõiglane. Tudengielu loomulik osa on ka hooajati või osaajaga töötamine, mis annavad elatisraha juurde.
SUGUGI EI VASTA tõele kriitika õppetöö kvaliteedi halvenemise kohta. Ülikoolidele tegevustoetuse eraldamisel võtab riik arvesse just nimelt õppe kvaliteeti, tulemuslikkust ja ulatust. Näiteks vaadatakse vastuvõetud üliõpilaste, välisriigi õppeasutuses õppivate üliõpilaste, ülikoolis õppivate välisriigi üliõpilaste ning korraliste õppejõududena töötavate välisõppejõudude arvu.
Kvaliteedist sõltub tegevustoetuste lepingupunktide kaudu ülikoolide rahastamine: hinnatav õppe korraldamise kvaliteet sisaldab eelmistes tulemuslepingutes seatud eesmärkide täitmist, immatrikuleeritud üliõpilaste eelnevaid õpitulemusi, järgmisel kõrghariduse astmel edasiõppimist ja lõpetanute tööhõivet.
Jaak Allik peab Eestit kuidagi suutmatuks ja toob eeskujuks teisi. Tsiteerin: «Võrdselt kättesaadav ja kvaliteetne tasuta kõrgharidus on paraku võimalik vaid riikides, kus õppetoetusteks kulub 20—35 protsenti kõrghariduse rahast ja mitte 5—10 protsenti nagu meil Eestis.»
Siinjuures tuleb samuti tõtt rääkida: tasuta kõrgharidust pakub üldse väga vähe riike, see on suuresti Põhjamaade kaubamärk. Ent ka seal pole see sugugi kõigile tasuta ja peale selle on õppekohtade arv üsna piiratud. Miks muidu õpib nii palju soomlasi Eestis oma raha eest näiteks arstiks, veterinaariks või ärijuhiks?
Sotsiaalkulutused on Skandinaavias tõesti suured, samas tuleb silmas pidada, et sealgi moodustab märkimisväärse osa tugisüsteemist õppelaen. Rootsi kui kõige heldema riigi näitel on riigi toetus üks kolmandik ja ülejäänu moodustab laen.