Pagaritööstus tahab lätlastele ja soomlastele suupärast saata

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus nõustus Viiratsi Pagari minileivakeste projekti kaasrahastama tingimusel, kui kahe aasta pärast turustatakse vähemalt 30 protsenti firma toodangust Eestist väljaspool. Seepärast on Viiratsi Pagar nüüd pööranud pilgu Läti ja Soome poole. Foto: Elmo Riig (montaaž)

Kui praegu teavad osaühingu Viiratsi Pagar toodangut eeskätt need, kes oma igapäevast toidu­kraami Viljandi turuhoonest ostavad, siis mõne aja pärast peaks ettevõtte valikust üht-teist jõudma ka teiste Eesti maakondade ning Läti ja Soome poodidesse.

Veidi üle paari aasta tegutsenud väikefirma omaniku ja juhataja Peeter Putniku selgitust mööda oli Viiratsi Pagar oma nimejärgse asukohaga seotud üksnes alguspäevil. Nüüd toimetavad selle töötajad hoopis Viljandis Koidu tänava ääres endise konservivabriku ruumides. Suurem osa müügitööstki tehakse maakonnakeskuses.

«Asutasime Viiratsisse pagaritöökoja, kus kõik valmis käsitööna otse kliendi silmade all. Mõtlesime teha midagi sellist, mis on tavaline Saksamaal ja mujal Kesk-Euroopas, kus inimesed jalutavad hommikul kodust üle tänava pagari juurde ning ostavad ahjusooje saiu,» meenutas juhataja esmast äriplaani. Paraku sai tema sõnul varsti selgeks, et Viiratsi alevikus ei jätku säärasele teenusele klientuuri ning linnainimesed sinna ei tule.

Lihaga minileivad

Sestap seadis firma peagi teise müügikoha sisse Viljandi turuhoones. Et aga sealset nõudlust polnud võimalik Viiratsis tehtava käsitööga rahuldada, otsustati järgmiseks ka tootmine linna suuremale pinnale kolida ning Viiratsi filiaal sootuks hüljata. Ettevõtte nimi jäeti siiski alles.

Nüüd, kui Viiratsi Pagar tunneb ennast tugevamini, vaeb Peeter Putnik koos äripartneritega järjekordseid laienemisplaane, millesse kuulub muu hulgas lootus jõuda hiljemalt kahe aasta pärast Läti ja Soome turule.

Rääkides ekspordist, pidas ettevõtte juht silmas eeskätt üht konkreetset toodet: lihaga täidetud minileivakesi.

«Õigupoolest on neid päris keeruline nimetada nii, et igaüks ühtmoodi aru saaks. Üks ütleb nende kohta õllekõrvane, teine niisama snäkk. Samas on tegu ikkagi pagaritootega, ainult et sellele on antud ebatraditsiooniline vorm,» kõneles ta.

Tõestuseks, et jutt tulevasest ekspordist pole hüpoteetiline, märkis Putnik, et hiljuti sai ta Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt (EAS) algatusele heakskiitva hinnangu ja lubaduse toetada seda 30 000 euroga. Teist sama palju on firma valmis lähiajal ise investeerima.

400 kilo päevas

EAS-i kasvutoetuse tingimused näevad ette uue taignasegaja, vormija ja küpsetusahju soetamist ning vahendajate kaudu uute müügikohtade leidmist nii Eesti kaubanduskettide seas kui ka põhja- ja lõunanaabrite juures. Pärast seadmete täiendamist peaks firma olema valmis ööpäevas valmistama kuni 400 kilogrammi minileivakesi.

Ühtlasi võttis firma kasvutoetust küsides kohustuse saata tulevikus vähemalt 30 protsenti oma toodangust suupooliseks piiri taha. Et valmisküpsetatud kujul on enamik pagaritooteid müügikõlblikud pelgalt mõne päeva, sihitakse välisturge külmutatud pooltootega, mis ei sisalda keemilisi säilitusaineid.

Peeter Putniku sõnul on seni Viljandis minileivakesi kaubaks läinud kuni 30 karpi päevas, kuid Paalalinna Maksimarketis korraldatud degusteerimised on andnud kindluse, et sel tootel on potentsiaali kujuneda menukaks. «Tegemist on uue asjaga, mistõttu ei oska ostjad seda poest otsida. Samas kui me andsime neile seda maitsta, osteti tunni ajaga kohe sada karpi.»

Vastates küsimusele, kui raske on uuel pagaritöökojal Viljandis tegevust alustada ja vee peale jääda, tunnistas Putnik, et väga raske. Esiteks viitas ta nagu paljude teiste ärivaldkondade esindajadki alalisele oskustööjõu nappusele. Teiseks pidas ta keeruliseks klientide teadvusesse jõuda, sest eestlased suhtuvad pagari- ja kondiitritoodetesse võrdlemisi konservatiivselt, eelistades enamasti üht ja sama tootjat.

Seega peab uus tegija Putniku arvates suutma endale millegi eriti heaga tähelepanu tõmmata. «Lihapirukasse tuleb panna rohkem liha ja viineripirukasse suurem viiner,» näitlikustas ta.

Teiste uuenduste seas on Viiratsi Pagar võtnud sihiks taaselustada Viljandi leivaküpsetustraditsioonid. Pärast seda kui Eesti suurim ja vanim kondiitriettevõte Kalev ostis 2004. aastal kohaliku leivatehase Vilma ning selle mõni aasta hiljem likvideeris, pole Viljandis tööstuslikult leiba toodetud.

ARVAMUSED

ÜLLE AULE,
Kivi Pagari omanik

Tõsi, Viiratsi Pagari ja Mahe Pagari näol oleme endale üksjagu konkurentsi juurde saanud ning seetõttu on meie  käive mõnevõrra vähenenud. Lisaks tundub mulle, et Viljandi kauplejatele annavad tunda siinsete inimeste kesised palgad.

Aga saame ikkagi hakkama ega ürita praegu Viljandist kaugemale laieneda. Selleks et suurtes toidupoodides konkureerida, on tarvis teha pikema realiseerimisajaga tooteid, mis pole naturaalse tooraine juures võimalik.

Mis puudutab külmutatud pooltooteid, siis ses osas saavad ilmselt edukad olla vaid need, kes midagi uut ja huvitavat välja mõtlevad, sest turg on suurtootjate pakutavat kaupa tuubil täis.

ARVED MÄLGAND,
Mahe Pagari omanik

Meiegi oleme mõelnud pikemas perspektiivis oma kondiitritoodetega Viljandist väljapoole jõuda, aga esialgu pole see esmatähtis.

Oleme rahul selle positsiooniga, mis meil on õnnestunud kolme esimese tegutsemisaasta jooksul kätte võita: tuleme normaalselt toime, ilma et peaksime end pangalaenudega koormama.

Laiema haarde saamiseks on oluline omada meeskonnas inimest, kel on turunduses head ja pikaajalised kogemused.

Kui sul pole häid sidemeid, on üle-eestiliste ketikaupluste lettidele tõeliselt keeruline pääseda. Häda peitub selles, et suured firmad kaitsevad kiivalt oma turgu ega lase väikesi tegijaid ligi. Kahjuks on seetõttu poodides kondiitri- ja pagaritoodete valik viimasel ajal üsna üheülbaline.