Kommentaar: Must Mander vägivallatseb

Jüri Kukk Foto: PEETER KÜMMEL/SAKALA

Möödunud aasta lõpul tekkis maailma uus pingekolle, Sahara kõrbes ja sellest lõunasse jäävas Saheli savannipiirkonnas asuv Mali vabariik.

Tegelikult kuulutas kõrberahvas tuareegid selle riigi põhjaosas juba mitme kuu eest välja oma riigi. Konflikt ägenes siis, kui separatistlikul maa-alal kinnitasid kohalike vastuseisust hoolimata kanda islamiäärmuslased, kes kehtestasid seal šariaadiseadused.

Sõjaga kaasnesid terroristide rünnak Alžeerias asuvale gaasitööstuskompleksile, kus hukkus hulk pantvange, ning Mali linna Timbuktu raamatukogu süütamine, mille taga olid islamistid ja mis tõi kaasa arvukate unikaalsete kirjarullide hävimise.

Praeguseks on Mali valitsusväed ja neile appi tõtanud Prantsusmaa üksused suure osa põhjast tagasi vallutanud, kuid karta on islamistide üleminekut sissisõjale.

Sarnaselt Maliga maadlevad samasuguste probleemidega veel kolm Sahara ja Saheli piiril asuvat riiki: Niger, Tšaad ja Sudaan. Kõik need maad koosnevad kahest osast. Kõrbelises põhjas elavad islamiusulised tuareegid, berberid ja araablased, kes on keskvalitsusest üsna sõltumatud. Niiskemat lõunaosa asustavad enamasti mustanahalised aafriklased, kes tunnistavad kristlust ja kohalikke usundeid, aga ka islamit. Need on kaks täiesti erinevat maailma, mistõttu konfliktid on kerged tekkima.

Nigeris tegutsevad samuti tuareegi mässulised, Tšaadis vältas kodusõda Põhja ja Lõuna vahel aastakümneid ning Sudaa­nis lõppes verevalamine araablaste ja mustanahaliste vahel Lõuna-Sudaani eraldumisega omaette riigiks mullu suvel.

Vaesuses virelev Aafrika on üks konfliktsemaid maailmajagusid. Just Must Mander andis aluse väita, et XX sajandi massihävitusrelv on matšeete, algselt suhkruroo koristamiseks mõeldud suur nuga, millega aafriklased raiuvad sama edukalt maha vastaste päid.

Neid riike, kus viimasel paarikümnel aastal pole sõditud või mida pole vapustanud massirahutused, on Aafrikas vähe. Näiteks Seišellid, Mauritius, São Tomé ja Príncipe, Roheneeme saared, Djibouti, Maroko (kes küll sõdib Lääne-Saharas), Ghana, Togo, Benin, Kamerun, Malawi, Lesotho, Svaasimaa ja Tansaania.

Omapärane riik on endine Belgia Kongo, hilisem Sair, nüüd taas Kongo Demokraatlik Vabariik, kus kõik sõdivad kõigiga. Selles Aafrika ühes suuremas riigis on keskvalitsuse vastu välja astunud mitu relvarühmitust. Valitsusvägesid on nende tõrjumisel aidanud naaberriikide Angola, Namiibia, Kongo ja Mosambiigi väed. Samas on Kongo DV territooriumil varju leidnud Rwanda, Burundi, Uganda ja Kesk-Aafrika Vabariigi mässulised, keda nende riikide valitsusväed Kongo DV-s hävitamas käivad.

Araabia kevad on küll positiivne nähtus, kuid seni stabiilsena püsinud Põhja-Aafrikasse tõi see kaasa seniajani jätkuva vägivallalaine, mis ei näita vaibumise märke ning annab põntsu sealsele peamisele majandusharule turismile.

Somaalia riiki ei eksisteeri sisuliselt enam aastakümneid, selle asemele on tekkinud kolm rahvusvaheliselt tunnustamata riiklikku moodustist, millest elujõulisem on ehk kunagise Briti koloonia alusel loodud Somaalimaa.

Lääne-Aafrika riike Libeeriat ja Sierra Leonet laastasid aastakümneid vaenutsevad sõjapealikud, kes polnud huvitatud mitte niivõrd võimust kui tulutoovate teemantide kaevandamisest orjatööga. Isegi naftariik Nigeeria peab maadlema islamistide ja separatistidega ning lahutama üksteist tapvaid kristlasi ja moslemeid.

Aafriklaste üks suurem probleem nälja, vee- ja maapuuduse, majandusliku mahajäämuse ning olematu tervishoiusüsteemi kõrval on tugevad hõimusuhted. Isegi haritud ja edukas aafriklane peab riigiametisse pääsedes panema magusatele töökohtadele oma hõimukaaslased, muidu heidetakse ta ühiskonnast välja, see aga on seal kandis inimesele ränk hoop.

Nii ongi sageli Aafrika võimukangide juures ühe hõimu liikmed, mis tekitab paksu verd teistes ja viib verevalamisteni. Euroopale aga tähendab probleemides vaevlev Aafrika üha uusi Vanas Maailmas randuvaid põgenike­laevu.