Piirid ja ükskõiksus

Jaak Aaviksoo Foto: Liis Treimann / Postimees

LAUPÄEVASES «SAKALAS» ilmus artikkel pealkirjaga «Koolides kiusatakse iga päev». Artikli ajendiks oli juhtum, kus kaks põhikooli poissi peksid jalgadega algklassi õpilast. Eile tuli avalikuks masendav video, milles õpilased mõnitavad õpetajat. Mõlemal juhul on tegu probleemiga, suure probleemiga.

Probleeme on mitmetahulisi: suuri ja väikseid, ennetatavaid ja lahendatavaid. Koolivägivald kuulub suurte ja ennetatavate hulka. Suur on see põhjusel, et kooliaastad kujundavad nii vägivallatsejate kui ka ohvrite ja pealtvaatajate suhtumise kogu eluks. Ennetamine seisneb märkamises ja vägivalla eoste kõrvaldamises, mis on eelkõige meie, õpetajate, koolijuhtide ja lapsevanemate teha.

Sallimatus vägivalla vastu on kujundatav eeskätt meie endi suhtumise kaudu ning ühtviisi lubamatu on, et laps kiusab teist last või mõnitab õpetajat, samuti see, et õpetaja kiusab õpilast.

Koolivägivald pole midagi tavalist, sest see võib rikkuda elu, lõhkuda klassi või kogu koolikollektiivi. Seda enam paneb muretsema, et «Sakala» veergudel sõnavõtnutest õhkus suhtumist, nagu oleks tegu tavalise juhtumiga, mida koolielus ikka ette tuleb. Usun, et paljud lehelugejad on koos minuga põhimõttelistelt teistsugusel seisukohal.

LUBAMATU ON olukord, et laps pelgab kooli minna. Lubamatu on see, kui ennast pannakse maksma või probleeme lahendatakse rusikate ja jalgadega. Aga lubamatu on ka eemalseisev hoiak niisugustel juhtudel. See on üks neist olukordadest, kus otsustamatus ja hoolimatus muudavad inimese juhtunu eest otseselt vastutavaks.

Muidugi me mõistame, et kool on kogemuste omandamise koht. Üles kasvades õpitakse muu hulgas ka ennast kehtestama ning seda tehes katsutakse piire. Aga kui piiride katsumine ilmselgelt üle piiride läheb, on meie kõigi kohus valvata selle järele, et kooli tegelik eluolu langeks kokku meie parema arusaamisega nii vastuvõetavast käitumisest kui heast koolist.

Piiride küsimus on tegelikult küsimus sallivusest ja lubatust. Ootame nii koolilt kui ka ühiskonnalt selget teadvustamist, kus asub lubatu ja lubamatu piir, mille taga on hukkamõist ja karistus. Peame mõistma, kuidas saab kiusust vägivald ning kuidas individuaalne kius ja vägivald muutuvad kollektiivseks ja isegi süsteemseks ahistamiseks.

Piir on kindlasti ületatud, kui ka õpetajad pole enam kaitstud. Vahele peame astuma ja vastutuse võtma kohe, võimalikult varakult. Mõtlema ei saa hakata liiga hilja, siis, kui hingehaavadest on muutunud päris haavadeks ning masendavad videod heidavad kinda kogu avalikule õiglus- ja turvatundele.

SEETÕTTU ON ekslik ettekujutus, et kollektiivis — koolis, tööl või perekonnas — lasub lõppvastutus mõnel kolmandal isikul või institutsioonil. Me ei saa delegeerida enda kui täiskasvanud isikute kohustust luua ja hoida inimväärikust ning üksteist austavat keskkonda politseile, kohtule ja kas või sotsiaalpedagoogile. Koolis on see koolikultuuri küsimus ning vastupidi, koolikultuur on kooli küsimus ning vastutus selle eest lasub eelkõige koolijuhil.

Sallimatus vägivalla suhtes peab olema enesestmõistetav igas koolis ja klassis ning mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Hoolimata sellest et oleme viimastel aastatel nii avalikkuses kui koolielus vägivalla ja kiusamisega seonduvale palju tähelepanu pööranud, jääb sellest ikka väheks.

Muidugi peab ka haridus- ja teadusministeerium sellele teemale senisest sihikindlamalt ja süstemaatilisemalt tähelepanu pöörama, hoolimata sellest et koolikeskkonna turvalisusega seonduvad küsimused on olnud eraldi tähelepanu all nii 2010. aastal kehtima hakanud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kui uute riiklike õppekavade koostamisel.

Koolidele on koostatud hulk juhendmaterjale. Eraldi toena on riik loonud kõikidesse maakondadesse õppenõustamiskeskused, mille teenused on koolidele ja peredele tasuta ning kus antakse nõu ka turvalisuse küsimustes. Koolikeskkonna turvalisuse teema on sel õppeaastal üks osa riiklikust järelevalvest, loomaks pilti, kuidas on haridusasutustes tegelikult soovitu rakendunud.

Kahjuks kohtame liiga tihti suhtumist, et direktori ja õpetaja asemel peab koolis korda looma politsei või et kasvatusprobleemidega tegelemiseks on tarvis eraldi töötajaid, kuigi just õpetaja ja klassijuhataja, kes on õpilastega enim koos, võivad märgata probleeme juba eos. Seejuures on just koolijuhi esmane, vahest isegi peamine ülesanne tagada, et täiskasvanud koos õpilastega oskavad luua turvalise töö- ja õpikeskkonna — koolikultuuri, kus vägivallal ei ole kohta.

Loomulikult ei tohi ühestki juhtumist teha pealiskaudseid ja tormakaid järeldusi. Ometigi peaksime mõtlema, mis tingib olukorra, et oleme muutunud ükskõikseks juhtumite suhtes, millel ei tohiks kohta olla. Võib-olla me sisimas polegi ükskõiksed, kuid enim õpetab eeskuju ning kui me ei suuda oma hoolivust ja tähelepanelikkust praktikas välja näidata, siis seda sama hästi kui pole.

Kui meis pole tundlikkust ja usku, mis sunniks tegutsema ja vastutama, kujundamaks välja sallimatust igasuguse vägivalla suhtes, siis lõpetamegi käsi laiutades. Kuid vastutust see meie õlgadelt ei võta.