Külalised Euroopast kippusid Soomaal ringi hulkuma

Vahepeal Kõpu—Tõramaa—Jõesuu maanteed uudistamas käinud konikud on väikest kasvu hobused, kelle kodumaa on Poola. Foto: Erakogu

«Sakalaga» on võtnud ühendust inimesed, kes kurdavad, et Soomaa teedel vabalt ringi uitavad poolmetsikud koniku tõugu hobused tekitavad liiklusohtlikke olukordi. Teada on ka juhtum, kus nad on käinud autosid näkitsemas.

Neid hooldava Georg Artma ütlemist mööda on konikud praeguseks kindlas kohas kinni, loomakaitsjad on ülemöödunud sügisel Hollandist Soomaale rohumaid hooldama toodud väikeste hobuste suhtes aga endiselt skeptilised.

Raske talv

Riigimetsa majandamise keskuse Soomaa rahvuspargi loodusvaht Madis Oras kinnitas, et konikud on praegu elektrikarjuse valve all.

«Suure lumega ei suudetud teha nii suuri aedu, mis neid kinni oleks hoidnud,» arvas Oras. «Kuni nad metsade vahel püsisid, ei olnud probleeme.»

Soomaal hobuseid karjatava Eesti pärandmaastike seltsi eestvedaja Georg Artma ütles, et talv ei ole konikutele kerge olnud. «Vesi ja jää tulid ning neid polnud kuskile sokutada,» kõneles ta. «Nii nad pääsesid vahepeal lahti. Proovisime neid igalt poolt tõrjuda. Enamik territooriumist on ju jääga kaetud ning loom ei saa heina kätte.»

Artma hinnangul ei ole krõbedat külma loomadel raske taluda, küll aga on häda rahvuspargi üleujutustega.

«Muidugi võivad loomad vahel aiast välja murda, seda juhtub ka lehmadega. Sõiduteele nad ei tohiks tormata, aga seda tuleb aeg-ajalt ikka ette. Me ei saa ju kaitsealale kolmemeetrist tara ümber ehitada. Eks metsloomad jookse ka vahel tee peale.»

Seni on Eesti kõige põhjapoolsem riik, kuhu konikuid on asustatud. Mittetulundusühingu Eesti Hobuse Kaitse Ühing juhatuse esimees Ago Ruus möönis, et ühingul oli algusest peale veidi kahtlane tunne, kuidas tunduvalt soojema kliimaga harjunud loomad meil hakkama saavad.

«Nad on küll metshobused, aga see ei tähenda, et nende järele ei peaks vaatama,» rääkis Ruus. «Mööda maanteed nad kindlasti käia ei tohiks.»

Ruusi sõnul oli kohe algul võimalik aru saada, et maa-ala, mis oli Soomaal konikutele mõeldud, ei toida neid ära isegi sel ajal, kui toit on vabalt kättesaadav.

«Nende Eestisse toomine oli üldse väga problemaatiline,» kõneles Ruus. «Olgem ausad: meil on omal hobusetõud, kellega oleks kenasti hakkama saanud. Konikud jõudsid siia ühe projektiga. Eks hollandlastel olnud hea meel, et nad neist lahti said — neil on konikuid liiga palju.»

Artma ütles vastuseks küsimusele, kas konikute eksperiment on end ikka õigustanud: «Elame kevadeni ja siis vaatab, mis saab edasi. Muresid on niigi palju, liigset muret ei tasu endale muidugi kaela võtta.»

Maiustavad autodega

Soomaalane Rait Parts avastas ühel hommikul ebameeldiva üllatusena, et õuele pargitud Volkswageni bussi kallal olid öösel käinud maiustamas konikud.

«Õnnetu lugu küll, aga nüüd on loomade omanikuga kokkulepe kenasti olemas ning saame selle probleemi lahendatud,» nentis Parts.

Loomad olid viga teinud vaid auto värvile ja kahju ei ole mõõtmatult suur. Parts mõistis, miks tema sõiduk konikutele mokkamööda oli: nood on ju rohusööjad, kellele soolad on  seedimiseks hädavajalikud.

«Minu auto oli tol hetkel siis see koht, kust nad need kõige kiiremini kätte said, ning nii nad siis lasksidki hea maitsta,» jutustas ta. «Maanteid soolatatakse ning eks nõnda kogunegi erinevad naatriumiühendid auto kerele. Nii ta läks.»

Toimetusele on teada veel üks juhus, kus konikud on käinud närimas ühte Soomaa külastuskeskuse lähistele pargitud masinat.