Armastus muusika vastu ühendab

Sandra Sillamaa Foto: Peeter Langovits/Postimees

Täpselt nädala pärast leiab Viljandi pärimusmuusika aidas aset Sandra Sillamaa esimene magistrikontsert «Kes elus on», milles on tähtis osa jutuvestja Piret Pääril.

Kolmel pimedal veebruarikuu õhtul saavadki kokku muusik ja jutuvestja, et jagada kuulajatega lugusid armastusest, muusikast ja armastusest muusika vastu.

Sandra Sillamaa, te olete Piret Pääriga ju ka varem koos esinenud.

Jah. Need ülesastumised on olnud pigem lastele, mõni aga ka täiskasvanutele. See kontsert erineb selle poolest, et leppisime kokku, mis lood ta jutustab, ja nende põhjal tegin mina muusika. Varem on olnud kõik väga juhuslik ja hästi palju publikust sõltuv.

Selle kontserdi eesmärk on luua tervik, kus jutud ja muusika põimuvad üheks. Ja et me publikuga otsesesse dialoogi ei astu ehk lugudest ei räägi, siis saame proovida, kuidas need jutud ja muusika kannavad ning publikuni jõuavad.

Mis teid kahte seob?

Meie sõprus sai alguse juba 27 aastat tagasi. Siis, kui mina sündisin. Piret oli minu ema sõber, käis tihti külas ning rääkis õhtul meile unejutte. Hiljem on meid siduma hakanud ühised esinemised. Ja eks Piret ole mind alati proovinud lugude kaudu kasvatada. See on tal paljuski õnnestunud.

Mõtlesime detsembris, kuidas leida ühist kandvat pinda, saada mingit ühist kogemust, ja otsustasime, et jaanuaris käime iga nädal kaks korda esinemas. Tegime seda tasuta. Valisime meelega väga keerulised kohad ja raske publiku. Käisime vanadekodus, hooldekodus ja turvakodus.

Kuigi me otseselt seda kava ei mänginud, oli niisugune ühine kogemus väga hea. Kahekesi laval olles peab teist jäägitult usaldama: kui üks kukub, siis teine püüab. Mida rohkem teist inimest tunned, seda paremini see toimib.

Mida teie esimesel kontserdil näha ja kuulda saab?

Piret räägib lugusid, mis on pärit nii Eestist kui mujalt maailmast. Need lood kõnelevad armastusest, muusikast ja armastusest muusika vastu. Mina olen nende lugude ette ja järele loonud muusika.

Tihti on nii, et kui kuulad ühe jutu ära, tahaks natuke selles imelises maailmas veel olla, järele mõelda ja jutul seedida lasta. Olen muusika teinud just nendele konkreetsetele lugudele ja sellele emotsioonile mõeldes, mis mul tekib neid jutte kuuldes. Võib-olla on mu muusika siis nende sõnade ja mõtete peegeldus nootides.

Millised on järgmised kontserdid?

Järgmisel on plaanis pärimus ühendada elektroonikaga. Selles projektis on praegu kaks kindlat liiget: Konstantin Tsõbulevski ja Reigo Ahven. Kindlasti tuleb keegi veel juurde, aga siis juba töö käigus.

Kolmas kontsert peaks olema koos klassikaliste muusikutega. Neljanda olen jätnud lahtiseks, et vaadata, mis mõtted vahepeal kogunevad.

Kuidas ja miks te sellise vormi valisite?

See idee sai alguse suvel, kui kandideerisin muusika- ja teatriakadeemia ning kultuuriakadeemia ühisõppekavas magistriõppesse ning tahtsin teha magistritööks midagi väga praktilist. Et kui lõpetan, siis on mul sellest tõesti kasu olnud ja see ei ole ainult ühe paberi täiskirjutamine.

Et kool on katsetamiseks hea koht, otsustasin proovida teha projekte väga erinevate inimeste ja muusikastiilidega. Eesmärk on just ennast arendada, avardada oma mõttemaailma ning vaadata, kuidas suhtuvad muusikasse teised.

Jutud ja muinasjutud on olnud alati osa minust. Just tänu Piretile. Ja iga jutt avab hetkeks mingi omamoodi maailma. See võib olla rõõmus, kummaline, kurb või hoopis midagi teistsugust. Piretil on võime rääkida jutte nii, et sa saad osaks sellest.

Mina usun muinasjuttudesse. Mõnikord on see tore koht, kuhu põgeneda kõigi argipäeva tegevuste ja murede eest. Kes siis ei sooviks viibida kohas või hetkes, kus haldjad õpetavad pilli mängima või kus tekib selline armastus, et isegi pärast surma tullakse sellepärast maale tagasi?

Ma arvan, et kõik hakkavad mingil määral uskuma, kas või selleks tunniks ajaks, kui kuulevad Piretit rääkimas.