Karvane sokk teenib tantsuga maiuspala

Sokud on Lea Reimetsal olnud lemmiklooma eest. Tõsi küll, praegu proovib ta neid maha müüa, sest kolm sokku on selgelt liiga palju. Fotoseerialt on näha, kuidas kitsekarja juht Poiss perenaiselt tantsuga keedukartuli välja teenib.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Suur sarviline Poiss on laudas peremees. Tõsi küll, võõraste suhtes on ta pelglik, aga omade seas suudab alati korda luua.

«Poiss on siin kõigi boss. Aga kui oinad on karja kaitsjad, siis tema on esimene, kes võõraid nähes punuma paneb,» tähendab Kõpu vallas kitsi pidav Lea Reimets ning pragab oma kümnekuuliste valgete sikukaksikutega: «Jätke Poisile ka! Teie rohkem ei saa!» Nood katsuvad ikka perenaise taskutes ja varrukates nuuskida ning mokkadega jopiäärt naksata. Kuskil peab ju veel nende jaoks keedukartulit peidus olema.

Poiss on kartuli nimel kõigeks valmis

Vahepeal on Poiss julgust kogunud: kõigepealt paistab laudaukse tagant pelglik silmapaar, varsti on näha ka sarvi ja siis järgneb pikakarvaline kere. Perenaise juurde kartulitele ta siiski järele tulla ei söanda. Laseb hoopis kuuldavale oma suuruse ja uhkete sarvedega täiesti sobimatu õrna mökituse.

Varsti aga saab hõrgutav lõhn Poisist võitu ning õige pea on valged sikud eemale peletatud ja karja juht astub perenaise ligi, et endale maiuspala välja teenida.

«Tantsi ikka ilusti — niisama ei saa!» on too loomaga nõudlik. Seepeale võtab Poiss paar sammu hoogu ja ajab end tagumistele jalgadele püsti. «Ilusti tantsi! Hüpata ei tohi!» manitseb perenaine.

Kartul mokkade vahel, võib Poiss jälle mugavama asendi sisse võtta ja nosima hakata. Aga rahu on ainult seniks, kuni kartulit jagub. Kui see otsas, tuleb uut suutäit nuruma minna.

Peab tunnistama, et Lea Reimetsa kodujopile on loomade toitmine üsna laastavalt mõjunud. «See on täiesti ära söödud! Kits sööb ju kõike, mis ta kätte saab. Pealegi panevad nad esijalad mulle taskutesse, kui neile maiustusi viin. Teavad täpselt, et seal on midagi,» kõneleb ta.

Lea Reimets on veendunud, et kitsi tasub pidada. Heina ta oma kahele kitsele ja kolmele sokule ostab. «Hein pole üldse kallis, aga selle transport on üsna kulukas,» räägib ta ning nendib, et tema viiele loomale kulub rull heina kuus.

Nõgeseid armastavad kitsed ka. Neid varub perenaine suvel suure padjapüüri sisse, et  siis talvel jaopärast jagada. «Ainult kole rabedad on need: kõik kohad on pärast nõgesepuru täis.»

Vahelduseks närivad kitsed oksi. «Kui aga tõin neile pärnaoksa, siis seda ei tahtnud keegi,» tähendab Lea Reimets ja lisab, et lemmiksöök on neil ikkagi kartul ja kaer.

Praegugi on loomadele toit tulel. «Kaera tuleb kitsede jaoks hautada — toorest ei pidanud nad hästi läbi seedima,» selgitab perenaine ja kergitab puupliidil auravate pottide kaasi. Ühes podiseb kaer, teises mulisevad keeda kartulid.

Lõhna peale ilmub tagaruumist kööki valge kits. Tema nimi on Emme ja temal sünnivad peagi talled.

«Sina saad nõgest, sinule kartulit ei anna. Tahad küll, aga ei tohi. Tood lapsed ära, siis saad,» kõneleb Lea Reimets kitsega ja ütleb selgituseks, et kartulist võib praegu tekkida udarapõletik.

Tallesid ootavad kitsed on ta toonud tuppa just poegimise ajaks. «Laudas on liiga niiske,» põhjendab ta ja lisab: «Ega kitsed muidu väga sooja taha: nii pluss kümme kraadi on täiesti paras.»

Vahepeal on valge kits end nõgesekausi juurde põlvili lasknud ja maiustama asunud. Udar ulatub tal peaaegu maani.

«Teda ei tohi enne lüpsta, kui pojad on ilmale tulnud,» sõnab perenaine. «Esimene piim on talledele kõige kasulikum. See on selline piim, et kui keema paned, läheb kohe tükki nagu muna. Hästi valgurikas.»

Lemmikloomadest sokud tuleb maha müüa

Emme oli ka mullu poeginud. Siis oli udar samuti hästi suur olnud, aga imema hakanud kolmikutest talledest ainult üks. Teist kahte sikku, kes praegu koos Poisiga laudas on, tuli Lea Reimetsal lutiga toita. Sellepärast nad nii sõbralikud ongi. Emme on samuti uudishimulik ja julge. Ka tema elab Lea Reimetsa juures juba tallest peale.

Teise emakitse, Timbulimbu, ostis perenaine 2010. aasta augustikuus, kui too oli umbes poolteiseaastane. Timbulimbu pelgab inimesi rohkem ja hoiab pliidi taha varju. Temal on talled juba käes: kõigest viie päeva vanused, valge poiss ja kirju tüdruk.

«See valge tuleb kindlasti maha müüa,» ütleb Lea Reimets. «Sokud on mul küll olnud kui lemmikloomad, aga nii suur hulk on juba ebanormaalne.»

Tappa ta loomi ei raatsi, ent müüa üritab küll. «Sokud tahan kõik maha müüa: nad ei kõlba enam, sest on mu kitsedega sugulased,» selgitab ta. «Näiteks Poiss on tegelikult palju rännanud. Kõigepealt elas ta Lätis, siis osteti Kolga-Jaani kanti ja sealt lõpuks müüdi mulle. Nüüd peab ta jälle edasi minema.»

Kitsede pidamine Reimetsa meelest kuigi keeruline pole, lehmaga olevat hullem. «Kitse lüpsad kord päevas ja kui üks päev on vaja ära käia, ei juhtu ka midagi,» põhjendab ta, aga toonitab siis: «Korraliku aeda on kitsedele küll tarvis, muidu nad jõuavad tõesti kõikjal nakitseda.»

Tagasi üles