Tõde vabariigi kohta

Peeter Olesk
, kirjandusteadlane, endine rahvastiku- ning kultuuri- ja haridusminister
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Olesk
Peeter Olesk Foto: Elmo Riig / Sakala

KILDU PÕHIKOOL kutsus mind 22. jaanuaril oma perele esinema ühenduses Albert Kivika 115. sünniaastapäeva ja Eesti Vabariigi 95. aastapäevaga. Selle kooli nimekirja on märgitud 55 õpilast. Nendest oli saalis umbes 35, esiridades marakratid.

Nii noortest on täiesti võimatu öelda, kas nad kasvavad kaitseväelaseks või õpivad gümnaasiumis kaubandust ja hakkavad hiljem töötama panganduses. Ning muidugi pole neile mõtet seletada vabariikluse põhiseaduslikku ülesehitust või seda, miks näiteks mustlastel ja kurdidel pole oma riiki, või kas väike monarhia on parem kui väike vabariik.

Alustasin sellest, et igasugune riik tähendab alati ka võimu nii tema piiride sees kui väljaspool neid. Täpsemalt nii võimu kehtestamist kui selle jagamist. Üks, mis seda tingib, on mingi looduslik ressurss.

Saal jäi aga üllatavalt nõutuks, kui küsisin siit edasi: mis on Mulgimaa ja ülejäänud Viljandimaa looduslik ressurss? Lapsed näisid arvavat, et ressurss peab olema tingimata maa all nagu põlevkivi Ida-Virus või klaasiliiv Piusas või nafta Mehhiko lahes. See ei pruugi aga nii olla. Viljandi maakonna nagu ka kogu Eesti looduslik ressurss on näiteks vesi.

KUI MINNA lüüriliseks, siis võib öelda, et Viljandi maakonna ressurss on piiritletud nelja luuletuse ja laulu sõnadega: lõunast Hendrik Adamsoni «Mulgimaale», edelast Mart Raua «Keelepiirilt», idast Ado Grenzsteini «Viisk, põis ja õlekõrs» ning keskelt «Viljandi paadimees». Ning see ei ole ainult vesi, vaid ka maa, näiteks Polli aiand.

Tegelik elu tõmbab romantikale siiski pidurid peale. Kui Viljandist väljakirjutamine ja möllimine Tallinna aitab eluga taskukohasemalt toime tulla, siis Olustvere teenindus- ja maamajanduskool seal õppinut kohapeal kinni hoida ei jaksa.

Jalutasin Viljandi kesklinnas viinapoodide, riidekaupluste ja kaltsukate ning apteekide keskel. Regionaalne tõmbekeskus on Viljandi kahtlemata, sest õhtused maakonnabussid on tööpäeva lõpetanuid täis. Ent kõik on seal kuidagi luitunud ja ilma vaimse palgeta nagu Kiltsi vaksal Tamsalu ja Rakke vahel.

ÕPILASTE EES omariikluse varjuküljed jutuks ei tulnud, sest see poleks olnud pidulik. Rääkisin hoopis tõsiasjast, kuidas Vabadussõjas sattusid Eesti Vabariigi kaitsjaks hilisema saatuse poolest väga erinevad noored, teiste seas Albert Kivikas, aga ka Juhan Sütiste, kes tervitas okupatsioonivägesid nii 1940. kui ka 1944. aastal.

Aastal 1918 ühendas neid äratundmine, et nad ei taha olla ei Vene isevalitsuse kahe kubermangu alamad ega enamlaste käsualused või poliitilised kolhoosnikud. 1940. aasta suvel Sütiste aga omariiklust enam ei usaldanud ning vabariik polnud ka võimeline seda usaldust taastama.

Kui paljudes Eesti Vabariigi meie päevade kodanikes on peidul too sütistelik alge ja kust on see sinna tulnud? Kõike ei saa ajada sotsiaaldemokraatide kraesse, vastasel korral oleks nüüdne Prantsusmaa üks Lääne-Euroopa kõige tagurlikumaid riike.

Kes pettub võimus, pettub ka riigis. Tõepoolest, inimestel ongi juba pikemat aega olnud sassis, kas riik on kodanikkonna ühtekuuluvus kogu territooriumil või kõigest keskvõim koos piitsaga tööinimese turjal ja kulinatega niinimetatud eliidi rinnas.

ÜKS MARAKRATTIDEST küsis, mida tegin mina aastatel 1992-1993, Eesti omariikluse taastamise hakul. Oskamata olla uhke, võisin tunnistada, et olin üks nendest, kes välistasid Narva lahkulöömise Eestist, mis oli siis teravalt päevakorral ja seda ka väljaspool meie riiki.

See, mida me tegime, polnud kuidagi uus Vabadussõda, vaid me hoidsime ära teise Balkani ehk selle, mis Balkani poolsaarel algas sisesõdadest ja kasvas võõrvägede sisseviimiseks. Nagu omaaegsed vabadussõjalased, nii ei tundnud meiegi kõiki kaasosalisi ega ole hiljem uurinud, kas me oleme Eesti Vabariigiga pärast Narva allesjäämist rahul või mitte. Meie ülesanne oli kaitsta nõndanimetatud territoriaalset terviklikkust.

Käik Kildule tekitas aga ühe küsimuse, millele pole universaalset vastust. Millal on õige aeg öelda lapsele vabariigi kohta tühiste loosungisõnade asemel ilmselget tõtt ja kes saab lapsele lubada selle tõe parandamist? Vähe sellest, et lubada — näidata suisa ette, et tõde ongi parandatud.

Valus oli kuulata, et meie väikelinnad käivad alla. Veel valusam kogeda, et nii ongi. Umbes nagu Viljandi bussiesikus (bussijaama ju ei ole!): ostad ühe ukse tagant rabarberiviina, jood selle pimedas prügikasti kõrval pudelisuust ära ja lähed kõrvaluksest WC-sse.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles