Lilleline tassike piparmünditeed parimate pirukate kõrvale

Vilma Alles ütleb endal olevat kaks haigust: pirukate küpsetamise ja kudumise. Mõlemad röövivat teinekord päeva nii ära, et muu peale ei jõua mõeldagi. Selle eest on ta oma «haigustes» saavutanud meistriklassi: pirukaid kiidavad kõik, kes neid proovivad, ning kampsuneid on tulnud viimastel aastatel kududa mitukümmend tükki.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

«Mis sa, Triinu, nüüd enam nii hoolega oma nägu pesed? Hiljaks jäid ju,» hurjutab Vilma Alles ukse kõrval kapiriiulil istuvat kassi. Siis aga lausub tema kohta kärmesti ka kiidusõnad: «Vaata, kui hoolega ta nüüd oma küüned kõik puhtaks nakitseb.»

Vilma Alles on 80-aastane, ent tema näpud liiguvad ikka nobedasti.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Triinu on klassikalise välimusega kass: muidu must, aga manisk ja sokid on valged. Omanik juhib tähelepanu sellele, et nii esi- kui tagakäppadel on sokid korralikult ühepikkused. «Täitsa õige kass!» lausub ta.

Vahepeal on too iludus perenaisele sülle vopsanud.

«Ma olengi ju kiisuvanaema,» ütleb Vilma Alles ning selgitab, et selleks ristisid ta lapselapsed, sest tal on alati seltsiks olnud mõni kena kass.

Vanaema kõigile külaelanikele

Tegelikult pole Vilma Alles mitte ainult kiisuvanaema, vaid ka külavanaema. Just nimelt, kogu Pilistvere küla vanaema, kelle küpsetatud pirukad viivad keele alla ning kelle kootud sokid ja kampsunid soojendavad sugulaste kõrval külaelanikkegi.

«Nüüd juba kõik tulevad uksest sisse ja hõikavad, et tere vanaema,» sõnab Vilma Alles. «Ma ei teagi, kust see alguse sai.»

Kõo valla kultuuritöötaja Katre Saare arvates võib asi olla selles, et Vilma kaks lapselast, tegusad poisid, elavad sealsamas külas. «Eks nad võisid kunagi teatada, et lähme vanaema juurde, ja sõbrad võisid takka kiita, et lähme, jah, vanaema juurde.»

Vilma Allesel on kolm poega: Kalev, Sulev ja Olev. Nagu eeposes. Oli ka Jüri, aga tema läks juba kuuselt kabelimäele. Lapselapsi on naisel kokku kuus ja lapselapselapsi neli. Ainult Olevil on tütar, kõik ülejäänud on poisid.

Korraga kikitab perenaise sülle põõnutama jäänud Triinu kõrvu. Nagu püssikuul sööstab ta välisukse juurde, sest selle tagant kostis õrn njäu.

«Vaata, kas seal on keegi!» palub Vilma Alles.

Ukse paotamise järel lipsabki tuppa valge kass ja Triinu poeb selle peale esikusse.

«No tere!» rõõmustab memm saabuja üle ja tutvustab teda külalistele Potsana. «Oota, ma annan sulle süüa,» lausub ta ning seab sammud pliidi poole.

Kiisudel on vanaema juures hea põli: vahel lähevad nad küll omavahel riidu ka, ent siis jälle lasevad kusagil mõnusalt silma looja. Näiteks Potsa, kes hommikust saadik väljas ringi oli luusinud, oli möödunud öösel maganud lausa vanaemal kukil.

«Triinu jälle on mul lutiga kasvatatud kass,» tähendab Vilma Alles. «Vahel, kui ma koon, tuleb ta mulle sülle ja hakkab käppadega sõkkuma. Paneb siis pea mu õlale ja jääb unne. Kududa niiviisi enam ei saa.»

Kassid võiksid perenaisel aga just kududa lasta, sest nemadki saavad temalt oma jao. «Näe, seal on vana kampsun. See on kassidele küljealune,» viipab Vilma Alles tumba poole. Kapist aga võtab ta välja musta-valgekirju kampsuni. «See on isegi Rootsis näitusel käinud. Taheti seal ära osta, aga mina ei müünud, sest selle kudumisega oli palju raskusi: tal on selline muster käise peal, et kasvata mõlemale poole. Pesta on seda ka keeruline, sest must lõng annab värvi.»

Kuigi möödunud aasta jooksul oli Vilma Alles kudunud hulgaliselt kampsuneid ja praegugi on üks Pilistvere mustriga meistriteos käsil, ütleb ta, et on viimasel ajal sokkide peale üle läinud. «Neid saab siis jagada siia ja sinna.»

Kuduma hakkas Vilma Alles juba päris pisikesena. «Nelja-viieaastasena andis isa mulle sindlinaelad kätte. Peagi sai varrastega esimesed käpikud tehtud. Valged. Sinise lõngaga kärbsed sees.»

«Mis sa seal tagatoas nüüd teed?» kiikab Vilma Alles ühele külalisele järele. «Tead see vanainimese tuba on ikka segamini ka.»

Koristada ja muid töid teha takistavat tal kaks haigust: kudumine ja küpsetamine.

«Kohe pakun sooja pirukat,» kiirustab ta poti juurde. «Seekord on neil sees liha. Moosipirukateni ma ei jõudnud — kiireks läks. Ja ega lihapirukaidki oleks saanud teha, aga õnneks oli natukene liha külmkapis olemas,» lausub ta vabandaval moel.

«Niuke asi on nüüd küll, et kohvi mul ei ole. Pakun piparmünditeed,» ütleb Vilma Alles siis ning tõstab potist viis kulbitäit kuuma vett presskannu rohelistele lehtedele. Katre Saar poetab köögilaua tagant, et vanaema juures ongi see kõige õigem jook.

«Oh, sõela ei saagi veel alla vajutada — tuleb kohe üle. Peab veel ootama,» sõnab memm ja otsustab, et seni, kuni lehed alla vajuvad, võtab ta potist pirukaid juurde.

«Noh, kas ütlete ka, et need on vabariigi parimad?» uurib ta kohe, kui külalised on esimese ampsu võtnud. Et aga meil on veel suu täis ja vastust ei tule, räägib ta oma pirukate kohta ühe loo.

«1980. aastatel töötasin Pilistvere hooldekodus. Koos toonase juhatajaga — Essu Ljuba oli ta nimi — hakkasimegi neid rasvapirukaid tegema: moosiga, lihaga ja porgandiga. Neid sai jagatud vanakestele ja kostitatud ka koore, kes külla laulma tulid.»

Ühel päeval oli tarvis töökoht jätta, ent pirukad jäid. Neid on tahetud pühadeks, sünnipäevadeks ja kõikvõimalikeks muudeks koosviibimisteks. 2011. aastal, kui Pilistvere aasta külaks kandideeris ja üleriigiline komisjon kohale oli sõitnud, tõusis üks komisjoni liige, «Maalehe» ajakirjanik, püsti ja ütles, et need on vabariigi parimad lihapirukad. Sellest ajast saadik müübki kohalik Ingli kohvik Vilma Allese pirukaid nimega Vabariigi Parimad.

«Väga head!», «Krõbedad!», «Oma nime väärt!», «Soojad!» said need seegi kord sööjatelt kiita.

Vanaema majagi on õdusalt soe, ehkki puud olid ahjus praksunud vaid hommikupoole — hiljem läks ju kõvaks pliidikütmiseks, sest valmis tuli teha laar pirukaid ja ka teevesi keeta.

Mullamätas visati pulmatordile

Ruuges majas, kus Kõost pärit Vilma Alles 1953. aastast elab, toimetasid kunagi Pilistvere pritsimehed. «Ainult torni enam pole,» ütleb memm. Kui tema pärast abiellumist sinna kolis, oli torn veel alles.

Aga selle paariminekuga oli olnud omaette jant.

«Viiekümnendate algul, 19-aastasena läksin tööle Pilistvere võitööstusse. Isa oli mul seal öövalves ja mina sain laohoidjaks,» meenutab ta.

Kord oli kontorisse raamatupidajate tuppa astunud mustlaseit. Naisi oli seal olnud omajagu, aga sekka ka mõni mees. Üks neist, Jüri, ütelnud mustlasele, et tema tahab nüüd naist võtta, ja küsinud, kelle ta toasolijaist valima peaks. Too näidanud Vilma peale.

«Olin siis alles kuu aega tööl olnud. Ja jumal, ma nii ehmusin! Punastasin seal. Olin üldse vähese jutuga,» kõneleb memm.

Jürile oli aga juba üks raamatupidaja silma visanud. «Ta oli direktori tuttav ja tahtis Jüri endale saada. Nii saadeti mind Tallinna laborandi kursustele ja öeldi, et otsigu ma endale seal koht — siin neil mind vaja ei ole.»

Neiu oli aga südikas ja jäi ikkagi külla. Läks kontorist ära lõssipulbri tootmise juurde. Kaks aastat pärast mustlase ennustust 31. augustil tulidki Jüriga pulmad.

Suurt pidu polnud, aga perekonna ja mõne sõbraga istuti pärast registreerimist naise korteris. «Mul oli side kõrval üks tühi tuba elamiseks,» täpsustab Vilma Alles.

Sel ajal kui pruut kardina taha köögipoolele midagi tooma läks, lendas läbi lahtise akna piduliste sekka lauale tordi ja veiniklaaside vahele mätas, nii et kõik kohad olid mulda täis.

«Eks need naised olid kadedad ja organiseerisid siis sellise kingituse,» usub Vilma Alles ning arvab, et kui keegi oleks kohe aknast välja hüpanud, oleks ta viskaja kätte saanud, aga selleks ajaks, kui uksest välja jõuti, oli too ammu jooksu pistnud.

Vahejuhtumist hoolimata järgnes 22 aastat kooselu Jüriga, kes oli Vilma Allese ütlemist mööda üks kõva tuletõrjuja.

Tagasi üles