Ühel kevadpäeval võiks kunst linna vallutada

Sakala keskuse kuraator Laineli Parrest unistab korralikust kunstisaalist, ilma milleta pole Viljandi kunstielust suurt midagi rääkida. Foto: Marko Saarm / Sakala

Viljandist pärit Laineli Parrest on lõpetanud Tartu kõrgema kunstikooli ja Eesti kunstiakadeemia magistrantuuri ning Sakala keskuse ja linnagalerii näituste kuraatorina ringiga kodulinna tagasi jõudnud.

Laineli Parrest, kuidas teist taas viljandlane sai?

Restaureerisin Viljandi lähedal Suure-Kõpu mõisa lae- ja seinamaalinguid ning endine kodulinn puges järjest enam hinge. Samas oli raske erialast rakendust leida.

Mullu septembris kutsus Sakala keskus kokku Viljandi kunstiinimesed, et rääkida siinsest kunstielust. Arutelust koorus välja mõte, et võiks olla inimene, kes näitusi ja üritusi korraldab. Siis kuulutas Sakala keskus välja konkursi kuraatori koha täitmiseks, kandideerisin ja võitsin. Leidsin kinnitust, et saan ka selles armsas väikelinnas ennast teostada, ja registreerisingi end taas Viljandi kodanikuks.

Teine väga kaalukas kodulinna jäämise põhjus on minu pisipoeg Jako Joosep, kel on siin lihtsalt mõnus elada.

Sakala keskus haldab ka raamatukogus olevat linnagaleriid, aga seal on näitused peaaegu aasta lõpuni juba planeeritud. Keskuse jalutussaali galerii osas saan natuke rohkem otsustada.

Siiski pean arvestama, et tegemist on kultuurimajaga ja ma ei saa ära öelda, kui inimesed tahavad oma väljapanekutega siia tulla.

Kunagi kihanud kunstielust Viljandis on praeguseks saanud vaikelu. Kas loodate midagi muuta?

Hea näide toimivast kunstiasutusest Viljandis on Kondase keskus, mis oma erakordselt positiivse sõnumiga on Viljandi üks tugevamatest mainekujundajatest.

Viljandis kui loomiseks loodud linnas peaks aga kindlasti olema tänapäevane kunstiruum, sihtotstarbeliselt funktsioneeriv esindusgalerii.

Linnagalerii ja Sakala keskuse jalutusruum ei ole mõeldud kunstinäitusteks, siin saab kunsti vaid kuigivõrd eksponeerida. Mõlemas majas korraldatakse pidevalt seminare ja muid üritusi, millega peab arvestama.

Paika, kus demonstreerida tänapäevaseid heli- ja videoteoseid, skulptuure ja installatsioone ning tegevuskunsti, ei olegi. Pole imestada, et me ei ole harjunud neid vaatama ja neist midagi ei arva. Et moodne kunst huvitav tunduks, peab saama seda näha.

Kus selline kunstisaal võiks olla?

Seda me hakkamegi koos nuputama.

Kas midagi juba meeles mõlgub?

Jah, aga ehk on liiga vara neid mõtteid välja rääkida. Tahame teha kesklinna piirkonnas mõnede vabade pindade omanikele ettepaneku. Kuidas kokkuleppele jõuame, ei tea.

Ühest plaanist tahan aga küll rääkida.

Mis oleks, kui avaks Viljandi kunstielu talgutega? Mai algul on ju «Teeme ära!». Meie võiksime teha Viljandi kunstielu talgud, millega taastaksime «Kiriküüdi». Hõivame omanikega varem kokku leppides mõned kasutuseta majad ja muudame need kõik kunstigaleriideks.

Kutsume külalised Tartust, Tallinnast, mujalt Eestist, muidugi kõik Viljandi linna ja maakonna kunstnikud ning õpilased. Vaatame, kuidas on, kui linn elab taas kunstifestivali rütmis: astud ühest hoonest teise, ühest galeriist teise, kõikjal on fotod, maalid, skulptuurid… See on minu unistus, mida olen juba mitu aastat oma peas haudunud.

Viljandi väärib kunstifestivali, veel ei ole mälestus «Kiriküüdist» kadunud.

Hea, et on tulnud uus noor põlvkond, kes jälle jõuab teha. Vanad on väsinud.

Kas nad väsinud on... Nad on mentori staatusesse jõudnud. Nemad saavad öelda, kuidas ja mis, milline on hea, milline halb mõte.

Olete lõpetanud kunstiakadeemias interdistsiplinaarsete kunstide magistrantuuri. Võiks eeldada, et eelistate moodsat kunsti.

Minu seisukoht on see, et kunst on nagu toitki — igale maitsele midagi. On vaja leida peenetundeline tasakaal harrastajate, traditsiooniliste maalikunstnike, moodsate ja ultramoodsate kunstnike, disainerite, käsitöökunstnike ja kõigi teiste vahel. Palett on ääretult mitmekesine ja huvitav. On oluline, et me ei kalduks liialt ühele poole, sest üks toetab teist — see ongi meie kunstielu.

Moodsat kunsti ei tohi kindlasti unustada, sest me elame XXI sajandil ja peaksime osa saama kõikidest põnevatest arengusuundadest, olema kursis sellega, kuhu loovinimesed on mõtete ja töödega jõudnud.

Minu meelest on põnev väljakutse, kui öeldakse, et asi on segane ja sellest ei saa aru. Siis on võimalus sellest rääkida. Ükskõiksus on palju hullem. Ükskõiksus on hall.

NÄITUSED

Lähema aja väljapanekud Sakala keskuse jalutussaalis

• Lea Libliku maalinäitus «Silmnähtav ja kõrvkuuldav» 2. märtsini

• Kodutütarde rändnäitus 5.—30. märtsini

• Naljapäeva väljapanek 1.—6. aprillini

• Viljandi fotoringi näitus «Inimene» 8.—19. aprillini

• Viljandi vaba waldorf­kooli juubelinäitus 20.—28. aprillini

Allikas: Laineli Parrest