Möödunud kuul teatas Kasahstani president Nursultan Nazarbajev otsusest minna riigis kirillitsalt üle ladina tähestikule. Niisuguses otsuses pole midagi uut: sama on haudunud või täide viinud mitu endist liiduvabariiki, aga ka mõni Venemaa rüpes olev vabariik, näiteks Tatarstan.
Kohe pärast Nõukogude Liidu lagunemist teatas seesama president Nazarbajev, et vene keel saab riigis rahvastevahelise suhtlemise keele staatuse. Seda otsust kritiseerisid toona ka meie rahvuslased. Nemad leidsid selle järeleandmise olevat Venemaa huvides.
Paraku hakkas Nazarbajev tegutsema just vastupidi lubatule. Naabermaadest kutsuti koju kümneid tuhandeid kasahhe, kes asustati ennekõike kuude põhjapoolsesse, peamiselt venekeelsesse oblastisse, muutes seega demograafilist olukorda põlisrahva kasuks.
Lisaks hakati seal venepäraseid kohanimesid muutma kasahhipäraseks. Näiteks sai Tselinograd uueks nimeks Astana ja see muudeti ülerahvastatud Almatõ asemel ka pealinnaks. Praegu on Astana tänu naftarahadele täiesti tänapäevane pealinn ja Borati kirjeldatud Kasahstan hakkab üha enam minevikku jääma.
Vahemärkusena võiks meenutada, et kuus põhjapoolset oblastit andis Nõukogude valitsus Kasahstanile möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel, kui algas sealse uudismaa hõlvamine. Moskva tahtis uudismaa alad lihtsalt ühe liiduvabariigi alla koondada. Tollal ei osanud Kremli valitsejad ju arvatagi, et natuke enam kui 30 aasta pärast Nõukogude Liit laguneb ja see piirkond on Venemaale kadunud.
Muide, Kasahstani üheks omapäraks võib pidada seda, et selle riigi lipu all võistlevad kõikvõimalikel spordipidudel vene atleedid — kasahhe on võistkondades harva.
Teiseks venelasi paikapannud riigiks sai Türkmenistan. Peamiselt gaasitööstuses spetsialistidena töötanud venelastele tegi diktaator Saparmurat Nijazov kohe selgeks, et oma töökohal on nad hädavajalikud ja võivad riiki jääda, aga poliitikast tuleb neil kaugele hoida.
Iseseisvumise järel hakkasid kõik Kesk-Aasia riigid venelasi eemale peletama. Tegelikult ei käi see ainult venelaste kohta, lahkuma sunnitakse kõiki, kes pole põlisrahvusest. Nii aeti mõne aasta eest Kõrgõzstanist välja palju usbekke. Nood omakorda peksid möödunud sajandi lõpul Fergana orust minema Stalini sinna küüditatud meshetitürklased. Et Gruusia ei lubanud neil koju naasta, on nad elupaiga leidnud hoopis Venemaal.
Teistsuguse näitena võib tuua Tadžikistani, kes venelasi soosib. Dušanbe võimud lihtsalt vajavad Venemaa abi võitluseks islamistide ja teiste klannidega. Lisaks ergutab Tadžikistani majandust asjaolu, et Venemaal töötavad tadžikid saadavad koju suuri rahasummasid.
Ukraina võimud on hakanud vene keelt lausa esile tõstma. Praegune president Viktor Janukovitš toetub ju peamiselt venekeelsele Ida-Ukrainale, mille rahvuslikku koosseisu mõjutas tunduvalt 1930. aastatel kunstlikult esilekutsutud näljahäda. Tollal surid seal miljonid ukrainlased, kelle asemele toodi hiljem venelased.
Venekeelne ja -meelne on ka Krimm, mille Vene föderatsioon 1954. aastal Ukrainale kinkis. Teise maailmasõjani Poola võimu all olnud Lääne-Ukraina on seevastu rahvusluse kants, kus ukraina keelt kaitstakse iga hinna eest.
Ka Valgevene on venestunud, ehtsat valgevene keelt räägitakse veel vaid kolkakülades. Venemaa ja Valgevene ühisriigi idee näib siiski olevat maha maetud.