Linnas on söögikohti jalaga segada

Rannar Raba
, vanemtoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: «Sakala»

Kui mõne aasta eest kostis alatasa kurtmist, et Viljandis napib asutusi, kus lõunat süüa või kohvi juua, siis nüüd võib neid ainuüksi kesklinnas ja selle ümbruses kokku lugeda ligi veerandsada.

Kohvikute, pubide ja restoranide nii lähestikku paiknemine ajendas «Sakalat» uurima, mil moel nende omanikud konkurentsi tunnetavad ning mitut söögikohta siinsetes oludes optimaalseks peavad. Ehkki oma sõnul tulevad kõik toime, jäi kõlama tõdemus, et praegune ärisupp pole just paksemate killast.

Üllatavalt stabiilne

Pubi Suur Vend ja sohvabaari Zak Zak pidava osaühingu Manderon juht Tiit Mädamürk tunnistas, et talle on toitlustamine pigem teisejärguline teenimisvõimalus, sest üksi sellest jääks ettevõtte püstihoidmiseks väheks. Kopsakam osa sissetulekust laekub hoopis nädalavahetusel kõrtsis pidutsevate ja napsitavate inimeste taskust.

Samas rõhutas Mädamürk, et toitu pakkuda siiski päris mõttetu pole. «Vaadates olukorda, mis Viljandis valitseb, tuleb nentida, et Suures Vennas on olnud läbi aastate üllatavalt stabiilne sööjaskond: vahepeal käiakse ära, proovitakse midagi kusagil mujal ja tullakse jälle tagasi. Tegelikult inimesed söövad küll väljas, pole põhjust väga kurta,» rääkis ta.

Teisalt tõdes Manderoni omanik, et Arkaadia aia kvartali sisse peidetud Zak Zakki on talvekuudel plussis hoida paras katsumus, sest inimesed eelistavad külmal ajal kohti, millele on võimalik piltlikult öeldes autoga treppi sõita. Sestap võivat Zak Zakki nimetada pigem suvekohvikuks, mida armastavad ennekõike need, kes soojal ajal kesklinnas patseerida tavatsevad.

Soov hoida taset

Päris kinni pole Tiit Mädamürk Zak Zaki uksi talveks siiski panna tahtnud, sest see katkestaks järjepidevuse ja suruks igal kevadel peale ebameeldiva käivitusperioodi. «Proovime ikka kuidagimoodi toime tulla. Kui häda käes, lapime auke teiste ettevõtmiste arvelt,» selgitas ta.

Vastates küsimusele, mitu söögikohta oleks Viljandi kesklinnas paras, leidis Mädamürk, et nende arv võiks jääda kümne ringi — siis jaguvat kõigile nii palju kliente, et köök aktiivses tegevuses hoida ja mitmekesist toiduvalikut pakkuda.

Viljandi kõige uuema, alles jõulude eel Vabaduse platsi servas avatud Fellini kohviku omanik Merit Berzin rõõmustas, et seal pole seni klientide nappus kummitanud. Pigem vastupidi: teenindajatel on ikka ja jälle põhjust punastada, kui tuleb inimesi vabade kohtade puudumise tõttu ukselt tagasi saata.

Berzin möönis, et esialgu on elav huvi Fellini vastu tingitud suuresti uudsuse võlust, kuid ta püüab hoida sellist kvaliteeti, mis tagab populaarsuse ka aastate pärast. Berzin avaldas veendumust, et kui kohvikut pidada hingega, tunnevad kliendid selle ära ja on valmis ka veidi kõrgemate hindade juures rahakoti avama.

Ehkki kohviku pidaja arvates on jutud Viljandi vääramatust hääbumisest ilmselgelt üle võimendatud, leidis temagi, et enam kui 20 aktiivselt ja avalikult tegutsevat söögikohta on maakonnakeskuse väiksust arvestades liig, sest ettevõtjad peavad nõnda kogu aeg muretsema, kas neil õnnestub ots otsaga kokku tulla.

Seda silmas pidades on Berzin Fellini majandustegevust pikemalt ette planeerinud ning arvestanud võimalusega, et esimesed paar aastat tuleb mõõdukat kahjumit kanda.

«Tundub, et 15 söögikohta oleks maksimum, mis Viljandis võiks pikemalt ilma tõrgeteta tegutseda. Ja sedagi vaid juhul, kui igaüks keskendub eri sihtgrupile: piimasaal olgu piimasaal ja kvaliteetkohvik kvaliteetkohvik,» arutles Berzin.

Lossimägede veerel pärimusmuusika aida teisel korrusel tegutseva kohviku juhataja Aili Mängel ütles, et seal pole praegu põhjust klientide puuduse üle kaevelda. Olles aga «Sakalalt» kuulnud südalinnas tegutsevate söögikohtade koguarvu, nimetas ta seda hämmastavalt suureks. «Kui see tõesti nii on, siis pean tunnistama, et ma pole neist vähemalt pooltesse juhtunud,» lausus ta.

Mängli arvates ei saa Aida kohvikut, nagu ka näiteks Sakala keskuses tegutsevat Harmooniat, eraldiseisvalt tegutsevate toidukohtadega üks ühele kõrvutada. «Meie eripära peitub selles, et tegeleme ka kontsertide publiku ja konverentsidel osalevate inimeste teenindamisega. Samas ei tähenda see, et võime üksnes nendele loota. Peame ikkagi pingutama selle nimel, et rohkem lõunatajaid siia meelitada.»

ARVAMUS

Merit Berzin,
kohviku Fellin omanik

Minu meelest on Viljandi tulevikku aeg-ajalt liiga mustades värvides maalitud.  Ma ei usu, et tegemist on vääramatult hääbuva linnaga. Tunnen mitut inimest, kes on siia alles hiljuti elama kolinud ning on siinsest keskkonnast tõelises vaimustuses.

Seepärast usun, et Viljandis on kohvikukultuuril potentsiaali küll. Iseasi, kas söögikohti peab päris nii palju olema kui praegu. Pigem võiks rõhk olla kvaliteedil kui kvantiteedil.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles