Sarv on ka raamatumaailmas tuntud inimene. Kõik tema kirjanduslikud saavutused on seotud teemadega, mis talle endale huvi pakuvad. Ta on kirjutanud «Rahvakalendri tähtpäevad» ja «Ilmasilmaja», eestindanud Harrison Oweni «Avatud ruumi meetodi», Lars Owe Dahlgreni ja Anders Szczepanski «Õuesõppe pedagoogika» ning Britta Brügge, Matz Glantzi ja Klas Sandelli «Õuesõppe».
Sarv on olnud kaasautor niisugustele teostele nagu «Põhjala maad ja rahvad», filmitriloogia «Uku Masingu maastikud» ning «Suur koolilaste mälumäng».
Raamatu «Sõna jõud» esimeses osas on juttu maakeele olemusest, keele vajalikkusest maailmas toimuva kirjeldamise vahendina (lk 10) ning võõrkeelsetele väljenditele maakeelsete vastete leidmise tähtsusest (lk 29). Tähelepanuta pole jäetud eestlusest lugupidamist ja kogetu talletamist — korduvalt rõhutab Sarv regilaulude kui teabeallika tähtsust.
«Maarahvaks olemine ja maakeele omaks keeleks nimetamine annab jõudu ning seob meid sadade eelnevate põlvkondadega,» kirjutab ta. (Lk 24).
Sarv soovitab maakeelt koolis suisa eraldi õppeaineks, sest see aitaks meil «osa saada meie rahva mõtterikkusest ja loovusest läbi aegade». (Lk 31). Siiski ei kaota autor sidet reaalsusega: «Samas aitab arusaamine keelevõimaluste paljususest õppida ja mõista ka võõrkeeli. Väikerahvaste arengueeliseks ongi paljude keelte oskamine.» (Lk 32).
Raamatu teises osas on tähestikulises järjekorras mikksarvlikus võtmes lahti seletatud valik sõnu, näidates seoseid ning tuues mõnusaid ja lihtsaid näiteid nii minevikust kui tänapäevast. Nõnda on sõna «lepe» seletuse all viidatud õpetussõnadele vanast regilaulust valitsejate ja valitsetavate suhete kohta: «/.../ valitsemine on kahepoolne kokkuleppimine. Valitsetavatel on keel suus, millega nad oma soove ja seisukohti väljendavad; meel peas, millega nad kokkuleppeid peavad; süda rinnus, millega nad söandavad lepitu teoks teha ja selle eest vastutada; südamel hing, mis hoiab alal rahva jätkumist, ning hingel eluase, mis tagab elu kestmise.» (Lk 116).