Triibulised undrukud ja ristpistes õlakud nõuavad imepeent tööd

Riina Piir on Viljandi käsitöökojas tegutsenud juba 2000. aastate algusest saadik. Ta ütleb, et kui krooni aja lõpul tunti suurt huvi kõikvõimalike kudumite vastu, siis praegu elab käsitöökoda ära eelkõige rahvarõivaste tegemisest. Foto: Elmo Riig / Sakala

Vanasti, kui kirikus käidi, istus üks noorik teise selja taga ja vaatas tolle tikandit. Vaatas niikaua, kuni meelde jäi. Kodus joonistas ta selle mälu järgi paberile ja hakkas tikkima. Muster ei tulnud küll täpipealt samasugune, kuid oli ikkagi sellele paigale omane.

Nõnda kujutab rahvarõivamustrite arenemist ette Viljandi käsitöökoja juhatuse liige Riina Piir ning sedaviisi asja selgeks mõelnud, arvab ta, et on rahvarõivaid kaunistades õigel teel. Muidugi on tal alati toeks muuseumivara ja raamatutarkused.

Praegune pime aeg pole käsitöökojas näputöö tegemiseks just parim. Lihtsalt sellepärast, et valgust on vähe ja kõik pole küllalt selgelt näha, Riina Piirile on aga kvaliteet äärmiselt tähtis: näiteks kinnas peab valmima peenikesest lõngast ja tiheda koega, nii et tuul sellest läbi ei puhuks.

Rahvast jätkub

Ega käsitöökoja seinte vahel eriti näputööd teha jõuagi: pidevalt on inimesed toas. Uudistavad kindakirja, katsuvad seda näpuga. Tahavad lõnga osta. Tellivad kampsuneid ja rahvarõivaid.

«Kogu aeg on neid, kes küsivad, kas ühte või teist asja saaks. Muidugi saab, hakkame tegema,» ütleb Riina Piir, kuid lisab, et tikkida ta kojas siiski ei jõua. «Teed kaks risti ära, jälle astub keegi sisse, ostab midagi. Pärast on tarvis käsi pesta, sest töö peab ju puhas olema. Ja nii kui jõuan uuesti süveneda, tuleb järgmine.»

Käsitöökauba nõudlusega on Piiri sõnutsi nii ja naa. «Viimastel aastatel pole väga hõisata saanud, aga siis, kui kõik rääkisid masust, võisin mina öelda, et elame hästi — meil masu pole. Krooni aja lõpul osteti tohutult,» kõneleb ta. «Samas turistid sokke ja kindad väga ei taha. Rahvarõivad on need, mis meid vee peal hoiavad. Neid ostab ka tavaline Eesti inimene ja on nõus päris kõrget hinda maksma.»

Kõige kallim on Piiri ütlemist mööda Paistu koplekt. «See on hästi kirju ja tikkimistööd on palju. Krooni ajal maksis see 20 000. Nüüd tuleb rahvarõivakomplekti puhul arvestada kindlasti 1000 euroga.»

Õnnetu pluus

Praegu on käsitöökoja osavnäppudel käsil Paistu ja Vigala rõivad ning Viljandi tantsurühmale meisterdatakse punaseid pärgi. Parajasti mõõdab Riina Piir koos kaaslasega koja tagaruumis laua taga kangastelgede, käsitööraamatute ja lõngarullide vahel punaseid paelu.

Seelikuriiet seal ei koota, seda tehakse töötoas. «Võiksime tegelikult ka siin kududa, aga lihtsalt füüsiliselt ei jõua,» tunnistab Piir. Sellegipoolest on tagatoas ette näidata abiliste valmistatud Viljandi ja Suure-Jaani undruk.

Seelikute juures kangastelgedel on ka rahvarõivapluus. Riiulil seisvas raamatus on säärase kohta märgitud Lihula neiu ülikond. See läheb Soome ühele eestlastele ja nende tikandite peale kulus valmistajal terve ööpäev.

«See on tegelikult üks õnnetu pluus,» nendib Piir ja ütleb, et sellega on kurja vaeva nähtud. «Krae läks vussi ja tuli uus tikkida. Esimene oli juba pluusi külge õmmeldud ja täistikandis, kui selgus, et riba jääb lühikeseks. Tuli lahti võtta, uus teha ja vanast sai tööproov. Aga tööproove on ka

vaja ja ega neid muidu teki, kui midagi vussi ei lähe.»

Tähtis on isikupära

Käsitöökoja meistritel tuleb ka tantsu- ja laulurühmadele rõivad selga kududa ja tikkida. See on Riina Piiri arvates igavamat sorti töö, sest kõik komplektid on ühesugused.

«Olen seadnud tingimuseks, et kui on tarvis näiteks kolmteist komplekti teha, siis tikandid erinevad natuke, ent kõik on ikkagi sama paikkonna omad. Kaugelt ei paista, aga see, kes lähemalt vaatab, näeb, et ühel on lill ühe, teisel natuke teise koha peal või et ühe vöö on punasem, teine sinisem. Siis ei tule komplektid päris ühesugused nagu munder,» räägib meister.

Algul tegi Riina Piir oma jutu järgi küll korralikke koopiaid: võttis muuseumist originaali ette ja tegi täpselt samasuguse järele. «Kord küsis aga üks inimene minu käest Viljandi vormi. Jäin siis mõtlema, mida ta tahab ja mis asi on Viljandi vorm. Tema vastas, et see triibuline seelik ja kõik, mis sinna juurde käib.»

Selle peale kohkus käsitöökoja pidaja ära: kas tõesti on inimestel aastatega kujunenud arvamus, et kogu ühe kandi rahvas käis ühesuguses vormis? Sellest ajast saadik ei tee Piir enam ühtegi «Viljandi vormi» — kõik komplektid peavad olema isikupärased, kuigi sama kandi mustriga.

Alustada tuleb muuseumist

Viljandi muuseumi etnograafiakogu kuraatori Tiina Jürgeni sõnutsi on just muuseum koht, kuhu peaksid kõigepealt tulema need, kes endale rahvarõivaid soovivad teha lasta.

«Meil käiakse isegi väga palju: kuskil sada külastust on aastas. Pluss akadeemia tudengid ja Olustvere kooli õpilased, kes käivad ikka mitu korda uurimas ja konsultatsioonil, et õiged komplektid kokku saaksid,» räägib ta ning lisab: «Meil on eriti hästi esindatud just oma maakond.»

Kõige rohkem on muuseumis Viljandi ja Paistu rahvarõivaid. «Komplektide kogus sõltub omaaegsetest kokkulepetest usaldusisikutega,» tähendab kuraator ning selgitab: «Kunagi sõitsid vabatahtlikud jalgratastega ringi ja kogusid inimestelt vanu rahvarõivaesemeid. Nüüd ongi meil Suure-Jaanit rohkem, aga näiteks Hallistet vähem, sest seda kogus Pärnumaa samuti.»

Ka Riina Piir kinnitab: «Kui keegi tahab rahvarõivad muretseda, peaks ta loomulikult raamatust ja muuseumist alustama. Ise ei ole vaja küll midagi aretama hakata.»

Asjatundmatus võtab nõutuks

Rahvarõivaste valmistamine on kahtlemata üks suuremat sorti töö, sest tikand on peenike ja mustrit rohkesti.

«Üle kahe tunni järjest teha ei suuda: riie on tihe ja augud, mis seal iga kahe lõnga järelt jooksevad, väikesed. Alguses näed neid, aga ühel hetkel hakkab silme ees virvendama. Nii ongi tavaliselt poolteist tundi tikkimist ja siis tuleb paus,» kõneleb Riina Piir. Luupi ta ei kasuta — see segavat.

Piirile ei valmista täpse ja tiheda tikandi kangale kandmine raskusi. «Ristpiste on ju selge,» ütleb ta.

Meister on aga oma sõnul kohanud ka lausa hirmsaid rõivaid. «Mul on omajagu neid asju, mille olen inimestelt ära korjanud. Need näevad nii koledad välja, võrreldes sellega, mida vanasti tehti,» nendib ta. «Mõnel asjatundmatul on ristpiste rist sentimeeter või rohkemgi pikk ning tikand tohutu. Õlak, mis peaks olema seitse sentimeetrit, on kaksteist. Kuhu selline küll pannakse? Ega inimese õlg ole ju aegade jooksul nii palju laiemaks läinud.»

Piir möönab, et suuremat mustrit võib iseenesest teha küll, aga siis pole enam tegu rahvariide, vaid stiliseeritud rõivaga. «Väga lihtne on suur ruut alla panna ja ruttu ära teha. Peenelt tehtud ristpiste annab aga särgile õige hingamise.»

Meister ise ei võta teha näiteks Setu ega saarte rõivaid. «Setudel on täiesti oma teema. Ma ei julge seda torkida,» põhjendab ta ning lisab, et hoiduks hea meelega ka Põhja-Eesti lilltikandist. «Tikkida oskan ja ristpistes tuleb asi välja ikka, aga neid väga spetsiifilisi tikandeid ei söanda ma teha.»