Miks ministri plaan jääbki plaaniks

Arved Breidaks Foto: Erakogu

PÕLLUMAJANDUSMINISTER Helir-Valdor Seedri ettepanek viia osa riigiameteid Tallinnast maakonnakeskustesse on kohaliku elu kihama pannud. Omavalitsusjuhid mõmisevad heakskiitvalt, maavanemad peavad plaani, millise ameti võiks kuhugi paigutada, kaupmehed ja kinnisvaramaaklerid loodavad, et kundesid tuleb juurde.

Seedri algatus on täiesti mõistlik. Võib-olla isegi tagasihoidlik, sest kui riigiaparaat ette võtta, leiab sealt päris palju asutusi, mille paiknemine Tallinnas pole ilmtingimata vajalik. Ehk võiks isegi küsida: millised on need riigiasutused, mis peavad igal juhul Tallinnas asuma? Kui mõne puhul head põhjendust pole, tuleks ringi vaadata, millisesse Eesti kanti ta kõige paremini passiks.

ILMSELT ON juba praegu kellegi kujutelmades pilt ajast, kui Eesti riigimasin üle maa enam-vähem ühtlaselt laiali on jaotatud: põllumajandusministeerium Viljandis, siseministeerium Narvas, kaitseministeerium Võrus.

Selles kujutelmas ühendavad Eesti maakonnakeskusi suurepärased maanteed ja ühistransport ning arenevad hotellimajandus ja turism, et Eestis aina ringi sõitvatel ametnikel oleks mugav liikuda ning vajaduse korral ööbida ja vaba aega veeta. Eestis polekski klassikalises mõistes pealinna: see oleks üle riigi laiali.

Stopp! Aitab kujutelmadest, millel ülima tõenäosusega pole määratud täituda. Poliitikud võivad ju Eestis välja mõelda igasuguseid põnevaid plaane, kuid hoopis teine asi on neid täide viia.

Kui mõelda, et Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) pole sellega hakkama saanud, ehkki tema eelkäija Isamaaliit hakkas juba alates 1999. aastast innukalt omavalitsuste jõulist liitmist taotlema, pole esialgu põhjust arvata, et mingisugune suurem riigiasutuste laialitassimine võiks nähtavas tulevikus ees seista.

SEEDRI KOLIMISPLAANI on üsna lihtne rünnata ainuüksi selle pärast, et tegemist on rahaliselt üpris mahuka ettevõtmisega. Aga see ei ole suurim mure. Kõvem pähkel on riigiaparaat ise, mis juba oma loomuselt on pigem alalhoidlik ja vastu igasugustele muutustele.

Ei maksa alahinnata kogenud bürokraatide oskust neile kahjulikke või ebamugavust tekitavaid protsesse torpedeerida. Alles läinud suvel puhkes suur poleemika, kui ilmnes siseministeeriumi plaan viia sisekaitseakadeemia Tallinnast Ida-Virumaale. Vastuseis sellele tuli eelkõige kooli personalilt, üleskeeratud tudengitelt ja vilistlastelt. Fakti pähe esitleti ennustusi, et Ida-Virusse pole võimalik saada häid õppejõude ja ka noorte hulgas langeb soov end riigiametnikuks koolitada.

Võib ette kujutada, millised argumendid läheksid käiku, kui sünniks plaan hakata Tallinnast suuremaid riigiasutusi lahti kangutama. Esialgu pole aga mingisugust plaani. On vaid ühe ministri ettepanek, millele tema kodupartei on toetust avaldanud. Teised parteid, kaasa arvatud partner valitsusliidust, hoiavad selles küsimuses end madalal.

MA PÖÖRAKSIN tähelepanu hoopis sellele, millal Seedri plaan avalikustati. Pole juhus, et seda tehti aastal, mil leiavad aset kohalikud valimised. Nüüd on IRL-il lõputuna näiv teema, millega endale positiivset tähelepanu tõmmata: võitlus selle eest, et maakonnakeskustesse toodaks juurde hästi makstud riigiametnikke. Küllap hakkavad IRL-i linnapeakandidaadid aasta edenedes sel teemal üha nõudlikumas toonis sõna võtma.

Teised erakonnad pole kiirustanud sõna võtma, sest kui hakata provintsivalijatele meeldivat plaani maha tegema, seataks halba olukorda oma kandidaadid maakondades, samas on konkurendi plaani takka kiita samuti harjumatu. Niisiis püsitakse senikaua, kui võimalik, vakka lootuses, et teema raugeb.

Ennustan, et see raugebki. Kohalikud IRL-i kandidaadid suruvad seda küll tagant ja ilmselt lubab ka mõni konkurent teha kõik endast oleneva, et riigi töökohti kodulinna meelitada, kuid hiljemalt oktoobri teiseks pooleks on teema oma aktuaalsuse kaotanud.

MÕISTAGI HAKKAB IRL riigiaparaadi ümbertõstmisest talle sobival ajal juttu tegema. Näiteks 2015. aasta riigikogu valimiste eel. Kuid ma ei usu, et ta võtaks riske ja järgmise valitsuse kokkupanekul kangekaelselt selle plaani ellurakendamist nõuaks.

Kahtlustan, et riigiametite laialipillutamisest saab IRL-ile samasugune meeldiv jututeema, nagu on talle omavalitsusreform, millest on ikka ja jälle hea rääkida, kuid mille realiseerimiseks ta märkimisväärseid pingutusi ei tee.

Sellest on muidugi kahju, sest kui valdade liitmine ei muuda kohalikus elukorralduses tunduvalt paremaks suurt midagi, siis riigiaparaadi ümbertõstmine teeks seda küll.