Ühe maailma kadumise lugu

Kadunud maailma meenutamas. Tõnu Õnnepalu ja Ugala näitlejad ühel lumisel jaanuaripäeval Esna mõisas Foto: Lauri Kulpsoo

Märtsikuus jõuab Ugalas lavale Tõnu Õnnepalu näidend «Sajand», mis kujutab kahe Eesti pere elukäiku läbi terve sajandi.

Tõnu Õnnepalu, «Sajand» on mastaapne näidend. Kas olete rahul, et see etendub Ugalas?

Ugalas on suur lava. Ja ma olen näinud siin paari väga head lavastust. Nii et usun Ugalasse küll, sest usun inimeste tahtmist seda tükki teha. Usun, et see neid inspireerib. Siis ei loe enam, kas teater on suur või väike.

Ajaline ulatus on tõesti sajand: 1913.—2013. aastani. Lugu algab ja lõpeb ühe Eestimaa mõisa klaasverandal, millel 2013. aastal küll klaase enam ammugi ei ole.

Olete ka ise mõisas elanud. Kas saite sealt inspiratsiooni?

Ma elasin viis aastat Esnas. Olin mõisa juures ametis: kütsin ahjusid, korraldasin kontserte ja kinoõhtuid ning tegin kõiksugu asju. Natuke harisin aeda ka. Kui käid päevast päeva niisuguses majas, mis on üle kahesaja aasta vana, siis ikka mõtled, kes seal on elanud ja mismoodi.

Nüüd on mõisad moes. Neid taastatakse ja tahetakse seal vanu aegu ellu äratada, aga neid ju keegi enam ei mäleta. Need inimesed, kes seal kunagi elasid, on siit maa pealt täiesti kadunud. Kogu see rahvakiht — baltisakslased — on üks Eestimaa kadunud maailmu.

Kas te idealiseerite neid?

Katsun seda mitte teha. Ongi kaks lähenemist. Sõjaeelses Eestis oli valdav saksaviha, soov kõike seda unustada: mõisad nimetati ümber asundusteks ja nii edasi. Nüüd on teistpidi: on tulnud nostalgia, mingi idealiseeritud ja ekslik kujutlus.

Meie mäletame Nõukogude okupatsiooni.

Nojah, selle nõukoguliku inetuse vastukaaluks ongi ehk tekkinud kujutlus hiilgavast mõisaelust. Tegelikult olid baltisakslased inimesed nagu meie. Nad elasid siinsel maal ammustest aegadest. See oli nende, nende vanaisade ja vanavanaisade kodumaa, teist neil ei olnud.

Oleme neilt palju üle võtnud. Ja nemad meilt. Õieti on see «nemad ja meie» kahtlane jaotus — seegi muide «parunite» toodang. Just nemad olid väga huvitatud seisuslike vahede jäikusest. Selle oleme neilt samuti kahjuks üle võtnud. Aga võib-olla isegi selle, kuidas me seda maad kujutame, idealiseerime, kiidame ja ülistame.

Baltisakslaste hoiakutes oli muidugi palju vastikut ja rumalat, aga ka see on nüüd ajalugu, millest võiks õppida. Teisalt olid mõisad hariduskolded, kus õpiti ameteid, ning sealt toodi taluaeda lilli ja kasulikke taimi.

Mõisaaias on kasvanud nii mõnedki meie kirjanikud: Kreutzwald, Vilde, Tuglas... Seda seisuslikku maailma ei saa tänapäeva skeemidesse paigutada — see oli teistsugune maailm, mis lõppes umbes sada aastat tagasi. Tegelikult ongi «Sajand» lugu selle vana maailma kadumisest.

Kui palju oli teil kirjutades meeles Esna mõis?

Väga palju, aga «Sajand» on siiski üldistus. Sealne mõis on üks Eestimaa mõis ja selle rahvas on Eestimaa rahvas oma erinevate saatustega sel kirjul sajandil: paruniproua ja tema tütred, noor kärner Jaan ja tema perekond ning veel terve hulk nii tõsisemaid kui naljakamaid tegelasi.