Abielu kalavetel ehk 45 aastat ühist harrastust

Kalapüük on Toomas ja Ilme Karingu ühine hobi olnud nende kooselu algusest peale. Foto: Marko Saarm / Sakala

Kui tihti lähevad mehed jahile või kalale, et vabaneda argirutiinist ja tüütuks muutunud abikaasast, siis Toomas Karing on oma kaasaga ka kalavetel koos nagu sukk ja saabas.

70-aastased Toomas ja Ilme Karing on olnud abielus 45 aastat. Kohe kui vaba hetk saabub ja õige tunne käes, võetakse kalapüügiriistad ja minnakse.

«Mitte saagi, vaid kalalkäimise pärast,» rõhutab Ilme Karing.

«Tore ikka, kui korgid liiguvad ja väike adrenaliin on sees,» räägib Toomas Karing. «See, mis vee äärde tõmbab, on sõnulseletamatu, otsekui haigus. Aga kui näiteks tripperist võib vabaneda, siis meie tõbi on ravimatu,» lausub ta muiates ja lisab, et ega eriti ole üritanudki püügitõvest lahti saada.

Selgub, et naine ei võta kala suu sissegi, küll aga hoolitseb, et teinepool saaks head-paremat vitsutada. Tõsi, kokkuleppe järgi peab mees enne kalad puhtaks rookima. Naine siis praeb, marineerib ja teeb uimelistega muid vigureid, et need imemaitsvaks muuta. Oma osa saavad koer ja kass, kes söövad ainult toorest ja väga värsket kala.

Tuule kaitseks must puri

«Sakalale» jäi abielupaar silma tuulisel ja kõledal talvepäeval Õisu järvel. Maanteelt oli märgata, et õngitsejad kükitavad jääl mustade katete otsekui piraadilippude varjus. Selgus, et neid tuule kaitseks tõmmatud riideid kutsutakse purjedeks ning samasuguseid kasutavad oma retkedel ka kutselised kalurid.

«See on kõige lihtsam, mugavam ja parem asi tuulekaitseks jääl olnud läbi sajandite,» tõdeb Toomas Karing.

Tema teada passib purjeks ükskõik milline tuult pidav riie.

«Mina olen sündimisest saadik kalamees ja noorest peast olin selle peale suisa poolsegane,» jutustab mees naerdes.

Tema nainegi nakatus samasse tõppe juba noores põlves isaga kaasas käies. «Kõndisin lapsena täpselt isa sammu sees.»

Pärast abiellumist oli ühise harrastusega jätkamine asjade loomulik käik. «Eriti tore oli suvel. Noorusajal oli väga romantiline mööda Eestit ringi rännata, kala püüda ja öösiti telkida,» meenutab Ilme Karing.

Kaasa lisab, et see on toonud ka väikest närvikõdi: ühel ööl Õhne jõe suudmes oli telki nuuskimas käinud karu, sama on teinud metsseakari. «Kord jooksis rott telgis ümber minu,» lisab Ilme Karing. Jõgede ja järvede ääres on mõistagi trehvatud ka kitsi ja põtru.

Kobras näitas oma palet

«Põhiliselt käime kalal kummipaadiga. Kobras on muidu arg loom, keda päeval ei näe, aga ükskord pistis ta oma vägeva koonu kummipaadi ääres veest välja. Siis võttis küll ahhetama, et kuule, mees, mis sa vahid,» kirjeldab Toomas Karing.

Sellised kohtumised on tema sõnutsi äärmiselt vahvad ja meeliülendavad. Saarmast on nähtud viie meetri kauguselt ning naaritsat söödetud. «Pikasillas oli üks naarits harjunud püüdjatelt kala noolima. Tuli hästi lähedale, sai oma noosi, käis seda vees söömas ning mõne aja päras naasis ehk poole meetri kaugusele. Oli selline tunne, et tuleb ja tõmbab keelega lõmpsti üle näo,» jutustab Toomas Karing.

Hiigelsaagid Emajõelt

Eriti toredad ajad olid Toomas Karingu jutu järgi enne taasiseseisvumist. Tema töötas tollal autojuhina. Sama ametit pidas noorena nii veoauto kui takso peal ka Ilme Karing. Hiljem tegutses ta fotograafi ja käsitöölisena.

«Sel vanal heal ajal andis asutus igal nädalavahetusel kalaleminekuks bussi, iga mees maksis rubla ja 30 matsi oli ikka koos. Lusti oli palju ja oi kui põnevaid kalalugusid võis kuulda,» meenutab Toomas Karing. Enamasti läks sõit kas Pärnu lahe või Peipsi järve äärde. Veekogudel omakorda tuli palju kõndida. Nüüd oleks see pensionäridele liig.

Kõige suuremad kalasaagid sai abielupaar siiski Emajõelt taasiseseisvumisaja algul. «Püüdsime vahel poole päevaga 40-50 kilo latikaid. Päikesetõusul läksime, lõunast tulime ära. 10-20 kilo oli tavaline saak. See oli puhas tonkapüük ussiga, keskmine latikas oli 1,5—2 kilo. Tollal liikus seda kala mööda Emajõge metsikult, kõik kohad olid teda täis,» jutustab Toomas Karing. «Suuri latikakotte ikka andis tõsta.»

Söövad alati värsket

«Oleme naisega terve elu kõvasti kraagelnud, aga ühine hobi on ikka tore,» tõdeb Toomas Karing.

«Oleme olnud metsa-, maa- ja veeinimesed,» räägib Ilme Karing. «Jumalasse ma ei usu, sest seda ma ei näe, aga metsa, maad ja vett saan käega katsuda ja näen, järelikult on need olemas.»

Lisaks kalavetele käib paar mustikal, jõhvikal ja seenel. «Loodus kutsub aasta läbi,» lausub Toomas Karing. «Maailma mastaabis on Eestis ju ideaalne kliima — mõnusalt vaheldusrikas. Kui nädal aega on ühtviisi, kipub eestlane juba vinguma.»

Linna lähedal maal Siniallikul elav paar on tugev ka potipõllunduses: kurk, kartul, tomat ja murulauk tulevad oma aiast.

«Igal aastaajal on oma söök,» räägib mees. «Armastame väga värsket sööki ja püüame toituda looduse järgi. Igav ei ole meil kunagi. Tihti tulevad ju kalapüügilgi jumala võõrad inimesed juttu ajama. Facebooki meie küll ei taha.»

Kodus kasvas tütar ning nüüd ollakse vanavanemad kahele tütrepojale. Loodusesse, metsa, järvede ja jõgede äärde võetakse neidki kaasa ning õpetatakse looduse rütmi ja tukset.

Küsimusele, kas nad on õnnelikud, vastab Ilme Karing: «Oleme rahul sellega, mida ise suudame teha. Isa õpetas mind: «Kallis laps, ära elus rohkem ihka, kui ise suudad!»»

«Kõik on õnnelik, mis hästi lõpeb, aga lõppu veel ei ole,» lisab Toomas Karing naerdes.

” Kord tulime Emajõelt kalalt, olime rampväsinud, kotis oli kuus-seitse latikat. Koju jõudes oli meel hea: saime ju kala. Kui riided vahetatud, vajusin mõnusalt tugitooli puhkama. Naine ütles seepeale: «Kaua sa siin istud — mine kala puhastama!» Oi, see ei olnud üldse mõnus...

Toomas Karing

” Käisime Rekus latikaid püüdmas. Saak oli vägev, väetisekotitäis, 49 ühe-kahekilost latikat. Kui koju jõudsime ja kalad maha kallasime, ütles naabrimees: «Ärge valetage, kindlasti on need kusagilt ostetud ja võrguga püütud!»

Ilme Karing

” Tihti ei saa üldse kala. Siis oleme koju sõites kurvad, tülpinud ja õnnetud. Aga kui autost välja saame, läheb nägu nalja täis: seekord ei peagi kala puhastama!

Toomas Karing