/nginx/o/2013/01/17/1528020t1he084.jpg)
Anekdoot, milles isa pakub pojale võimalust rääkida seksist ja too teatab: «No olgu. Mida sa siis teada tahad?», ei peegelda tõde. Tervise arengu instituudi andmete järgi tegi Eestis 2011. aastal 10 alla 14-aastast ja 220 15—17-aastast tüdrukut aborti.
Samal aastal sünnitasid 162 neidu vanuses 15—17-aastat ja üks alla 14-aastane tütarlaps. Need arvud ei kõnele teadlikkusest seksuaalvallas, pigem vastupidi.
Viljandi maavalitsuse terviseedendaja Elo Paap peab üheks selle põhjuseks inimese- ja perekonnaõpetuse tundides antava seksuaalhariduse puudulikkust. «Mõne silmapaistva õpetaja arvates peaks koolides õpetatama ainult eesti keelt, matemaatikat, füüsikat, keemiat ja võõrkeeli. Kõik muu on nende meelest mõttetu ja riigi raha raiskamine,» lausus ta ning nentis: «Inimeseõpetust annavad koolis tihti hoopis mõne muu ala õpetajad, et saada kokku täiskoormuse jagu tunde.»
Õpetajad on asjatundmatud
2010. aastal loodud ainekava on Elo Paabi hinnangul küll ajakohane ja isegi suurepärane, ent selle rakendamisega on raskusi. «Uute ainekavade järgi on plaanid nii mahukad, et koolid ei jõua selle juures kasutada aktiivõppe meetodeid, mis antud temaatika juures on väga olulised,» täheldas ta.
Terviseedendaja arvates peaksid inimeseõpetuse õpetajate suhtes kehtima üsna ranged nõuded, nii et seda ainet saaksid anda üksnes spetsiaalse koolituse läbinud. Praegu võivad seda teha nii ajaloo, geograafia kui kehalise kasvatuse õpetajad, kellel ei pruugi olla kaugeltki põhjalikke teadmisi.
«Kui kool paneb inimeseõpetuse rohkem mõne pedagoogi tunni täiteks, võib inspektor ainult kirjutada, et õpetaja ei vasta kvalifikatsiooninõuetele. Kui õpetaja pole kahe aasta jooksul kursustel käinud, saab ametnik talle teha vaid järgmise ettekirjutuse,» selgitas Paap olukorda. «Ometi peaksid kooliaastate jooksul käsitletud saama kõik seksuaalvaldkonna tähtsamad teemad.»
Küsimusele, kas noortele seksuaalhariduse andmisel tuleb ette ka tabuteemasid, vastas terviseedendaja, et neid ei tohiks olla. «Siin hakkab aga rolli mängima inimfaktor: kellele miski tabu on. Võib-olla ei taha mõni rääkida seksuaalsest orientatsioonist või seksuaalvahekorrast kui sellisest — inimesi on erinevaid.»
Inimeseõpetuse õpetaja peaks Paabi arvates olema avatud meeltega ja enesekindel —siis ei tohiks ükski teema valehäbi põhjustada. «Paraku jääb praegu õpetajatel enesekindlusest tihti vajaka.»
Harima tuleb hakata varakult
Noorte seksuaalset harimist alustatakse esimeses kooliastmes. «See on täiesti õige aeg,» kinnitas Elo Paap. «Algul jääb see aga rohkem suhete tasemele. Ei räägita otseselt seksuaalkasvatusest ega seksist, vaid näiteks peresuhetest ning kuidas kellegagi suhelda, lapse õigustest ja kohustustest. Kondoomi kasutamine on juba kolmanda kooliastme teema.»
Teises kooliastmes ehk neljandast kuuenda klassini puudutatakse seksuaalsust juba natuke lähemalt. «Kuidas sellest räägitakse ja mis meetodeid kasutatakse, erineb nii kooliti kui õpetajati,» märkis Paap ning lisas, et inimeseõpetuse koolitustel selgitatakse õpetajatele, kuidas neid teemasid käsitleda, ilma et keegi end halvasti tunneks.
«Ainult väga üksikud rikkad koolid saavad endale lubada, et seda ainet õpetab kõigis vanuseastmetes sama pedagoog, ehkki just nii oleks teadmiste edasiandmine järjepidev ja vundamendile lisataks ehituskive kiht kihi haaval,» tõdes Paap. «Samal ajal harivad noored end suure tõenäosusega ise — juba paljud lasteaialapsed käivad internetis ning vanemad tihtipeale ei tea, mida nad seal teevad või näevad.»
Infotehnoloogia kiire areng on toonud kaasa olukorra, et seksuaalsust avastatakse väga noores eas.
«Kui veel mõni aeg tagasi hakati seksuaalsuse vastu huvi tundma keskmiselt 13-14-aastasena ja tüdrukud olid selles suhtes agaramad, siis nüüd räägime kahjuks 9-10-aastastest lastest, nii poistest kui tüdrukutest,» nentis terviseedendaja. «Näiteks Facebooki ei tohiks alla 13-aastased pääseda, kuid pahatihti valetatakse end lihtsalt vanemaks. Ja kui vaadata, mida noored seal kirjutavad, kuidas nad ennast väljendavad ja millised on nende pildid... See kõik on täis seksuaalsust ja erootikat. Nad ei anna endale aru, miks nad niimoodi käituvad.»
Ka arukad lapsed hakkavad oma küsimustele vastuseid otsima võrguavarustest, paraku puudub seal info üle kontroll. «Kui veel mõni aasta tagasi ütlesid kuuenda klassi tüdrukud, et neil on vaja sale olla ja seepärast ei tohi nad süüa, siis nüüd muretsevad selle pärast ka algklassilapsed. Viienda klassi tüdrukud räägivad juba epileerimisest,» tõi Paap näiteid ning tunnistas: «Meie, täiskasvanud, oleme ise selle olukorra tekitanud.»
Terviseedendaja tõstatas ka teistsuguse probleemi, sõnastades ühe gümnaasiumiõpetaja mõtte: «Need, kes on praegu gümnaasiumi lõpuklassides või pisut vanemad, on esimene põlvkond, kes on jäänud ilma tõelisest lapsepõlvest. Vanemad panid nad mitmesse huviringi ja lootsid neilt edukust. Nad jäid ilma mõnusast kodus olemisest ja mängimisest ning nüüd tuleb see puudujääk tasa teha. Võib juhtuda, et nad loodavad seda tasa teha oma lapsega, kuid avastavad siis, et ei oska temaga midagi peale hakata.»
Elo Paap oli nõus, et praegusel ajal ei küsi laps endalt enam, mis komm talle rohkem maitseb, vaid hoopis seda, mis orientatsioon tal on.
Terviseedendaja julgustas noori pöörduma kõikvõimalike seksuaalsust puudutavate küsimustega spetsialistide poole. «Nõustamisteenust pakutakse näiteks Viljandi haigla juures. Olemas on ka raseduskriisi nõustamine, mis ei tähenda, et seda võib kasutada ainult raseduse puhul. Noortele mõeldud veebilehelt majakas.ee leiab kõik Viljandi kontaktid. Lisaks on loodud foorumeid, näiteks lapsemure.ee, kus annavad nõu pädevad inimesed ning kus ei lasta vestlusel inetuks minna.»