TEATAVASTI OLI mullune aasta Euroopa Liidus kuulutatud aktiivsena vananemise ja põlvkondade sidemete süvendamise aastaks. Mida võime nüüd selle ametnike üpriski suurejoonelise fraasitsemise saatel alanud tosina kuu kohta üldistavalt nentida?
Kadriorust eakatele inimestele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeti paar üleriigilist paraadnõupidamist või konverentsi, päevalehtedes avaldati mõni ühiskonnateadlaste pikk artikkel vanurite kogemusvara rakendamise vaieldamatust vajalikkusest ühiskonna huvides, rõhutati, kui tähtis on noorte ja eakate koostöö süvendamine ühiskonna sidususe vaatevinklist... Aga kas asjalood on kõigest sellest mõnevõrragi paremaks saanud? Küllap vist, nagu tavatses öelda Põrgupõhja Jürka. Tõesti: halvemaks pole noorte ja vanade suhted muutunud. Asi seegi.
KUIDAS PAISTAVAD kõik need eakatega seonduvad teemad Kadrioru presidendilossi taustal? Kuidas sealt lähtuvaid poliitpeegeldusi ja -suhtumisi tõlgendada? Kuidas on kujunenud riigipea suhtumine ametnikegi sõnul väärikaimasse kolmandikusse kodanikest?
Selgub kentsakas tõsiasi: riigipealt eeldatavat tõeliselt sooja, inimlikku ja riigimehelikku suhtumist eakatesse pole välja paistnud kuskilt otsast. Kui mitte võtta arvesse tema paari üldsõnalist avaldust, mida võiks formaalselt esitada mis tahes aastaajal või valitsemisaastal, ei jää sõelale paraku midagi helget.
President ei kutsunud vabariigi aastapäeva puhusele vastuvõtule ühtki pensionäride esindusorganisatsiooni juhtliiget, rääkimata nende aastatepikkuse vabatahtliku ühiskonnatöö tunnustamisest aumärgiga.
Presidendi nõunik Toomas Sildam tõi mulle vastuväiteks, et aastapäevapittu kutsutakse veebruaris igal aastal pensioniealisi vaat et kümnete kaupa. Paraku pole armuliselt kutsutute näol tegemist eakate ühingute esindajate, vaid vanemate kui kuuekümneste ettevõtjate ja riigikogulastega.
EGA NEED ASJAD eelmisegi presidendi ajal teistmoodi olnud. Kui kunagine Pensionäride ja Perede Erakond tõmmati Eesti Maarahva Erakonna (EME) rüppe, lubati, et üheskoos suure ja tegusa erakonnaga on pensionäride esindajatel oma huve senisest võrreldamatult tagajärjekam kaitsta. Aga kui erakonna eestkõnelejaks võeti Agu Uudelepp, seadis too omad eesmärgid: kujundada EME energiliseks ja külgetõmbavalt nooruslikuks.
Mõistagi kandus seesugune suhtumine eakatesse EME taustaga presidendi kantseleisse, kus asetleidnud aastanõupidamisele ei kutsutud teiste lehetoimetajate kõrval ka seenioridele, invaliididele ja suurtele peredele suunatud nädalalehe «Videvik» toimetajat. Rääkimata muul moel tunnustamisest nende heade tavade järgi, mida Euroopas ammust aega kindlalt järgitakse.
Kui palju see kunstlik nooruslikkuse taotlus erakonda edasi aitas, pole paraku enam võimalik kindlaks teha. EME ja tema karismaatiline juht kukkusid üsna varsti kaduvikku.
MIS PUUTUB AGA Toomas Hendrik Ilvesesse, siis oma hiljutises uusaastakõnes ei maininud ta poole sõnagagi suurt ja igitähtsat probleemistikku, mis on seotud eakate ja puuetega inimeste käekäiguga, ega rääkinud ka nälgimispiiril virelevatest kümnetest tuhandetest lastest. See kõne oli eeskätt poliitiku, mitte riigipea oma.
Mul on päris kahju, et ma ei vastanud eitavalt Ilvese esimese valimiskampaania aegu mulle «Videviku» toimetusse helistanud Evelin Ilvese küsimusele, kas ta võib kampaanias kasutada minu «Päevalehes» ilmunud tunnustavat mõtteavaldust Toomas Hendrik Ilvese kohta. Minu ütlus, et Toomas Hendrik Ilves sobiks oma keelteoskuse ning rahvusvaheliste töö- ja suhtlemiskogemuste poolest väga hästi vabariigi presidendiks, oli esitatud teiste sellelaadsete mõtteavalduste üldistava kokkuvõttena.
Minu silmis pole Toomas Hendrik Ilves enam kaugeltki kõigi eestlaste president, vaid mugavavõitu ning poliitilist süvaanalüüsi vältiv või selleks kogunisti mittesuuteline ametnik. Näiteks ammuilma kõigile selgesti märgatavale võimurite ülbele enesekesksusele reageeris ta alles siis, kui meeleavaldused juba üles kobrutasid ning «Harta 12» hoiatavalt avalikkuse ette toodi.
Ilvese ärkamine pärast «Harta 12» ilmumist oli nagu alalhoidliku, viimse hetkeni sekkumist vältiva ametniku seisukohavõtt: moodustame soliidse komisjoni, arutame ning poetame selle teema siis mõnekuise tolmukogumise järel kalevi alla.
Kadrioru poliitteater kõigi oma kõrgesti tasustatud kümnete referentide, nõunike, osakonnapealike ja asjameestega on meile, maksumaksjatele, aga väga kulukas. Paljud ei teagi ilmselt, et presidendi kantselei aastaeelarve on niisama suur kui ligi kolmveerand tuhande palgasaajaga rahvusooperi Estonia loomingulisel kollektiivil.