Koduloouurija Hillar Mutli sai valmis suure tööga: mitu talve kestnud uurimuse järel pani ta punkti «Aimla küla loole», mida on üle neljasaja lehekülje.
Aimla küla lugu kestab edasi kolmes köites
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimene komplekt «Aimla küla lugu» valmis detsembri lõpul. Hillar Mutli trükkis arvutis kujundatud A4-formaadis lehed oma kodusel väikesel printeril välja ning köitis need kolmeks raamatuks.
Nüüdseks on ta neid komplekte soovijate palvel valmistanud üle paarikümne. Ajalooüriku on endale soetanud nii Aimla küla praegused ja endised elanikud kui ka näiteks riigimetsa majandamise keskus (RMK), mille tugipunkt on Aimla külas avatud aprillini.
Hillar Mutli tõdes, et inimeste huvi kodukandi vastu on elav.
«Keegi ei ole Aimla küla kohta varem säärast lugu kirjutanud, seda pole varem eriti uuritudki! See on esimene tõsisem kogumik,» nentis autor, kes tegi seda tööd entusiasmist ja ühiskondlikus korras.
Kogunes üle tuhande foto
Lumepall hakkas veerema umbes kolm aastat tagasi, kui Hillar Mutli läks Viljandi muuseumi uurima, kas seal leidub tema kodukülast vanu fotosid. Oma üllatuseks avastas ta, et Aimla küla kohta oli ainult üks vana pilt.
«Mul tekkis kerge trots, sest meie küla on ikkagi auväärse vanusega ja seal on olnud palju ajaloolisi sündmusi. Otsustasin, et püüan otsida selle paiga kohta rohkem pilte,» rääkis Mutli.
Ta hakkas käima taludes ning koges, et inimesed jagavad koduküla ajaloo kohta lahkelt materjali. Praeguseks on Mutli arhiivis üle 1200 Aimla külast kõneleva paberfoto, millest värskeimad on 2000. aastast.
«Tõmbasin piiri selle aasta juurde. Digipildid jätsin oma kogust välja,» täpsustas koduloolane.
Järgmisena otsustas ta, et lisaks piltidele tuleb talletada koduküla lugu.
«Varsti nägin, et selleks oli viimane aeg. Praegu on siin veel põliselanikke, kuid viie või kümne aasta pärast poleks otsest infot võimalik paljude käest küsida. Sisserännanud inimesed küla lugu jutustada ei oska,» tõdes ta.
Rääkis paljude aimlalastega
Hillar Mutli ütlemist mööda on Aimla küla kõige vanem objekt kalmistu, mis on ajaloolaste andmetel olnud kasutuses XIII—XVIII sajandini. Esimesed teated, kus märgitakse Vana-Võidu mõisa alla kuulunud Aimla küla, pärinevad 1550. aastast.
«Sellest ajast vilksab ajaloomaterjalides Aimla küla kohta järjest fakte — nii adramaade revisjonides, Poola aja märkmetes kui Põhjasõja-eelsetes dokumentides. Leidub nii dokumente kui infot elanike kohta,» jutustas Mutli.
Mõistagi tuli faktide ja lugude kogumiseks sõita läbi hulk kohti.
«Õnneks olid paljud inimesed mulle lapsepõlvest tuttavad. Olen ka hiljem tihti Aimlaga kokku puutunud ning tunnen enamikku selle elanikke nägu- ja nimepidi,» kõneles Mutli, kes viibis vahepeal Aimlast eemal, kuid on nüüd taas koduküla elanik.
Hillar Mutli sõnul on Aimla inimesed praegu üsna masendunud uudisest, et 1. aprillil suletakse küla viimane asutus, RMK looduskeskus. See oli külarahvale kooskäimiskoht, kus tähistati pidupäevi ja käidi abis mõisapargi eest hoolitsemas. Inimeste nukrust maakohtade hääbumise pärast väljendab kogumiku viimasele leheküljele trükitud Aadu Tomsoni luuletus «Ääremaad».
«Eks mul keerle peas juba uued mõtted,» tunnistas Hillar Mutli tulevikuplaanidest rääkides. «Nii mõndagi jäi küla kohta veel ütlemata. Olen käinud Tääksi koolis ja üks võimalus on näiteks kooli lugusid kirja panna.»
«Aimla küla lugu» saavad huvilised endale edaspidi soetada autori käest, kuid seda peaks uurida saama ka Viljandi linnaraamatukogus ning Suure-Jaani ja Tääksi raamatukogus.
ARVAMUS
LY LAANEMETS,
RMK loodushoiuosakonna Kesk-Eesti piirkonna juhataja
See on suur töö. Kohalikud inimesed leiavad uurimusest oma juuri ja sündmusi, mis mõnes kohas on olnud. Ka loodusretki tehes saab seda infot kasutada.
RMK ostis küla ajalugu tutvustava komplekti mõttega täiendada Aimla looduskeskuse ekspositsiooni. Et see plaanitakse nüüd sulgeda, jäävad raamatud meie kogusse huvitava dokumendina. Seal on palju metsanduslikku tausta, sest Aimla mõisakompleks on olnud metsameeste käes väga pikka aega. Edaspidi leiab Viljandi piirkonna materjalid ilmselt Soomaa keskusest.