Töökohad tervisele ohutuks!

Maret Maripuu Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

TÄISKASVANUD INIMENE veedab suure osa oma päevast tööl. Selles keskkonnas peaks inimeste turvalisus olema tagatud, aga lõpuni midagi välistada on üsna võimatu. Pealegi on paljudes ametites ohuaste tunduvalt suurem. Näiteks veoautojuhi ja telefonimüüja argipäevad on väga erinevad.

Tuleme ajast, mil ohtlikumas ametis töötajatele jagati soodustusi: sai pikemalt puhata ja varem pensionile. Juba aastaid on tööandjail olnud kohustus tagada, et töökeskkond ei kujutaks inimese tervisele ohtu — paar päeva pikem puhkus ei aita ju asbestikihist kopsus või muust sellisest taastuda. Kahjuks aga pole kõik töökohad Eestis veel piisavalt ohutud ning selles vallas tuleb teha märkimisväärseid pingutusi.

VANARAHVASKI TEADIS, et õnnetus ei hüüa tulles. Seda ka töö juures ja eriti seal, kus ohutusest ei peeta lugu.

Kõik kindlustussüsteemid põhinevad tarkusel, et headel aegadel kogutakse raha, mida saab häda korral kasutada. Osa kindlustusi, nagu töötuskindlustuse ja liikluskindlustuse, on riik teinud inimestele lausa kohustuslikuks. Ikka selle mõttega, et abi oleks vajaduse korral lähedal. Kahjuks pole sama süsteem rakendunud nii olulises valdkonnas nagu tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus. Tuhanded inimesed on kogu aeg väga ebakindlas seisus.

2011. aastal registreeriti tööinspektsioonis 3741 tööõnnetust, mida oli 2010. aastaga võrreldes 16,4 protsenti rohkem. Neist 796 olid rasked kehavigastused ja 19 tööõnnetust lõppesid surmaga.

Praeguse korra järgi makstakse tööõnnetuste ja kutsehaiguste puhul ajutise töövõimetuse raha. Püsiva töövõimetuse ning toitja kaotuse puhul makstakse töövõimetuspensioni ja toitjakaotuspensioni riikliku pensionikindlustuse summadest.

Peale töövõimetuspensioni on kannatanul õigus saada kahjutekitajalt lisahüvitist. Seda aga võlaõigusseaduse alusel. Praktikas tähendab see sageli vajadust pöörduda kohtu poole, mida kannatanud peavad sageli liiga keeruliseks asjaajamiseks.

PRAEGUSE SÜSTEEMI kõige suurem puudus on see, et kehtivad reeglid ei motiveeri tööandjaid töötervishoidu ja -ohutusse panustama. Samuti ei toeta see töövõime kaotanud inimesi tööturule tagasipöördumisel — neile ei pakuta rehabiliteerivaid töö- ja tervishoiuteenuseid.

Niisugusele järeldusele jõudis ka riigikontroll oma 2010. aasta auditis «Riigi tegevus puuetega inimeste ja töövõimetuspensionäride toetamisel». Selles rõhutati, et riik hindab inimese töövõimetust, mitte aga võimet teha muud tööd või õppida uus amet. Töövõimetule inimesele makstakse hüvitist ja antakse soodustusi, kuid ei pingutata selle nimel, et mingis osas töövõime kaotanu tööturule tagasi tuua. Nii see tõesti on.

2012. aasta 1. jaanuaril oli meil 90 093 töövõimetuspensionäri ja keskmine töövõimetuspension on 179 eurot. Töövõime kaotamise hindamisel leitakse, et kui inimene on kaotanud oma töövõimest 40 protsenti, peaks ta ülejäänud 60 protsendi osas tööd tegema. Tegelikkus paraku seda ei toeta.

Püsiv töövõimetus tähendab, et inimene jääb tööturult eemale ja tal on suur oht langeda vaesusesse. See omakorda tähendab lisasurvet nii riigi kui omavalitsuse rahakotile, aga raha on meil teadupärast vähe.

OLEME OLUKORRAS, kus elanikkond vananeb, töökäsi jääb järjest vähemaks ja surve sotsiaalkindlustussüsteemidele suureneb. Nii et on hädavajalik säilitada tööealist elanikkonda töövõimelise ja -tahtelisena ning viia tööõnnetustest või kutsehaigustest tingitud tervisekaod miinimumini.

Seadus küll sätestab trahvid töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest, kuid sellist süsteemi, mis annaks ettevõtjale stiimuli töökeskkonda parandada ning tööõnnetusi ja kutsehaigusi ennetada, praegu ei ole.

Samas ei saa öelda, et midagi poleks tehtud. Kõik Eestis valitsusvastutust kandnud erakonnad on alates 1998. aastast üritanud tegudeni jõuda. Teisisõnu pole suudetud kokku leppida, kas kindlustuse eesmärk on kannatanule hüvitist maksta, töökeskkonda parandada ja töötaja tööellu kiiresti tagasi tuua või kannatanutele hüvitise maksmiseks efektiivselt raha koguda. Nüüd tuleb astuda samm edasi.

ENNETAMINE ON alati tulusam kui hilisem korvamine. Autoomanikud teavad, et auto parandamine võtab nii aega kui raha ja vahepeal tuleb olla jalamees. Tervisega on samamoodi: võime küll takkajärgi raha saada, aga mõni õnnetus või haigus jätab ikka väga pikaks ajaks jälje.

Seega peame looma tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteemi, mis innustaks töötajaid hoolima oma tervisest ja tööandjaid pakkuma turvalist töökeskkonda.