IGAL EDUKAL sportlasel, näitlejal ja ärimehel on individuaalne arengukava. Kõik, kes on kuhugi jõudnud, on suutnud seda tänu oma isiklikule plaanile. Miks ei võiks niisugune isiklik arenguplaan olla ka Eesti õpilastel?
Enn Kirsman: Iga koolilaps väärib spetsiaalselt tema jaoks koostatud arengukava
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Koolides korraldatakse küll igal aastal arenguvestlusi, paraku on need peamiselt tagasivaatavad: räägitakse ennekõike sellest, mis on juba juhtunud ja mis teeb muret. Lapse arengu põhjalikuma kavandamiseni õpetajate ja vanemate koostöös enamasti ei jõuta.
Olen veendunud, et koolisüsteemi muutmisel annaks kõige paremaid tulemusi see, kui seada riikliku õppekava uuendamise asemel eesmärgiks hoopis igale lapsele isikliku arengukava koostamine. Jah, see tähendaks põhjalikku muudatust, kuid hea tulemuse nimel tasub see ette võtta.
KINDLASTI PEAB arvesse võtma, et seda laadi protsesside puhul ei ole kahjuks võimalik kiire edasiminek.
Oleme harjunud rääkima riiklikust, mitte aga isiklikust arengu(õppe)kavast. Ametnikud on rahul, kui laps on ülevalt poolt antud programmi omandanud ja eksamid teinud — seda on lihtne mõõta ja kontrollida. Küsimus, kas saavutatu kattub kuidagi õpilase enda huvide ja eeldustega, kas ja kuidas toetab see lapse vaimset, emotsionaalset, sotsiaalset ja moraalset arengut, jäetakse paraku tagaplaanile.
Riiklikul õppekaval on vähemalt selle praegusel kujul pigem halb mõju. See on muutnud õppimise paljudele ebameeldivaks kohustuseks. Nii mõnelgi käib see lihtsalt üle jõu.
Õppekavaga pole rahul ka õpetajad. Nad on rahulolematud, et peavad läbi võtma tohutul hulgal teemasid ja laskuma detailidesse, saamata millessegi küllalt süveneda ning olles seejuures ikkagi kogu aeg hirmul, et miski, mida riigieksamil küsitakse, on jäänud vajaliku tähelepanuta. Õppimise ja õpetamise asemel võetakse koolis ainet läbi.
LASTEVANEMATE liidu programmis on juba kümmekond aastat seisnud kesksel kohal kaks-kuubis-põhimõte, mille järgi tuleks riikliku õppekava mahtu kaks korda vähendada, koolipäeva kaks korda lühendada ning laste koolikotti kaks korda kergemaks teha.
Oleme seisukohal, et õppekavaga määratud kohustusliku osa mahtu tuleb tunduvalt vähendada või sellest üldse loobuda. Meil peab olema julgust küsida, kas riiklikku õppekava on üldse tarvis.
Ükski riiklikult tsentraliseeritud kava ei hakka kunagi arvestama iga lapse eripära. Samas pole kahtlust, et eripäradega arvestamine muutub järjest olulisemaks.
Õpetajate hinnangul on klassides juba ligi kaks kolmandikku õpilastest mingit laadi «erivajadusega», kui võtta arvesse, et ka keskmisest andekamatel on oma erivajadused. Kui eesti koolidesse hakkab tulema hulgaliselt teistest rahvustest lapsi, suureneb erivajadustega õpilaste arv veelgi. Siit järeldus: individuaalsetele arengukavadele üleminek muutub iga päevaga aina aktuaalsemaks.
Individuaalse arengukava tuum on õpilase iseseisvuse suurenemine. Just endale ise ja iseseisvalt sihtide seadmine on see, mis kuhugi välja viib. Inimene peab õppima talle tähtsaid otsuseid tegema juba koolis.
Viiendas-kuuendas klassis peab hakkama oma õpinguid, koolipäeva ja tulevikku planeerima — algul õpetajate ja nõustajate toel, edasi üha rohkem iseseisvalt. Gümnaasiumi või kutsekooli minek peab olema juba teadlik, põhjendatud, kriitiliselt läbi mõeldud isiklik valik.
MIS SAAB SIIS riiklikust õppekavast? Sellest tuleb loobuda või selle mahtu kaks-kolm korda vähendada.
Asjaomased ametnikud võiksid vaadata, kuidas metsa harvendatakse. Ohtralt ilusaid puid langetatakse, järele jäetakse hõre lagendik, millest peagi kasvab võimsate ja elujõuliste puudega mets. Samasugust harvendustööd tuleb teha riikliku õppekava puhul.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadust on vaja sisuliselt täitma hakata ning jõuda selleni, et igal koolil oleks oma õppekava, mis vastab selle kooli õpilaste eeldustele ja arenguvajadustele. Seadus näebki nõnda ette, kuid praegune riiklik õppekava on nii mahukas ja detailirohke, et koolil pole harilikult võimalik sinna midagi märkimisväärset lisada.
LAPSEVANEMAD, eriti hoolekogude liikmed, peavad õpetajaid selles küsimuses toetama — koos on julgem ülepaisutatud õppekavale vastu seista, sealt tarbetut kraami välja juurida ja isiklike arengukavade koostamisele keskenduda.
Eesti lastevanemate liit ongi esitanud riigikogu kultuurikomisjonile hulga ettepanekuid, mida me soovime menetluses olevasse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõusse lisada.
Eelkõige taotleme oma ettepanekutega kooli hoolekogu rolli täpsustamist ja tema otsustusõiguse märgatavat laiendamist. Muu hulgas taotleme hoolekogule õigust öelda senisest kaalukamat sõna koolijuhi valimisel, samuti kooli juhtkonna ametisse nimetamisel ja ametist vabastamisel.
Hoolekogu peab hakkama jõulisemalt kaasa rääkima koolile õppesuundade valimisel ja sellest tulenevalt ka kooli õppekava kinnitamisel. Kasvama peab hoolekogu roll kooli arengu kavandamisel, kooli eelarve koostamisel ja koolielu korraldamisel üleüldse.
TAOTLEME oma parandusettepanekutega seda, et kooli juhtimises ja koolielu korraldamises ei suureneks üksnes hoolekogu, vaid kõikide lapsevanemate roll. Paljudes riikides tehtud uuringud näitavad, et kaasates lapsevanemad rohkem kooliellu ja -juhtimisse, ärgitades ja hoides nende huvi lapse tegemiste vastu koolis, saavutame õpitulemuste olulise paranemise.
Meie põhimõte on koostöö. Pakume haridus- ja teadusministeeriumi ning hasartmängumaksu nõukogu toel koolide, lasteaedade ja huvikoolide hoolekogudele koolitusi, mille käigus räägime täpsemalt nii käesolevas artiklis jutuks olnud teemadest kui paljust muust, mis aitab hoolekogul efektiivselt toimida.
Infot koolituste ja liidu tegemiste kohta on võimalik leida internetiaadressilt
.