Mihkel Servinski: kriitiline piir on mõnes valdkonnas juba ületatud

Mihkel Servinski

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Statistikaameti peaanalüütik Mihkel Servinski leiab, et selles pole midagi halba, kui inimene Soomes või Norras teenib ja Viljandis kulutab.

Ta toonitab samas, et eelkõige tuleb mõelda sellele, mida me üldse tahame ja mis on selle kõige kõrvalnähud — näiteks kuidas mõjutab töötamine välismaal pereelu Eestis.

Mihkel Servinski, viimane rahvaloendus oli mingis mõttes tõehetk. Üht-teist võisime aimata, kuid nüüd on olemas kindlad arvud, mõned neist õige halastamatud.

Seni avaldatud andmetest on tööränne see, mida varem oli raske hinnata. Rahvaarv ning sooline ja vanuseline koosseis olid põhimõtteliselt teada. Vähemalt neile, kes asja vastu huvi tundsid.

Mis puutub töörändesse, siis ega siin põhimõtteliselt midagi uut ole. Eestlased on alati kippunud sinna, kus on parem. XIX sajandi hakul arvati meil lahkunuks üle saja tuhande.

Nii ta on. On mindud, on tuldud. Tulnud on ka teisi, see pole põhimõtteliselt mingi uus nähtus, aga ilmselgelt on protsess intensiivistunud.

Varasematel aastatel polnud sellist varianti, et inimene elas Setumaal ja käis iga päev Tallinna tööle. Liikumisvahendite areng on meie aeg­ruumi kokku surunud. Vanasti oli sinu ruum see, kus said hobusega ära käia, ehk siis viis kilomeetrit ühes, viis teises suunas. Praegu pole kümnete ja isegi sadade kilomeetrite läbimine mingi küsimus.

Ega mujal töötamises ju midagi halba ole, lihtsalt paljudest läinutest ei ole enam tagasitulijat.

Viljandimaalaste suurimad tõmbekeskused on Soome ja Tallinn. Kui minnakse ja enam tagasi ei tulda,  pole tegemist töörändega — see on väljaränne.

Rahvaloenduse andmed tahavad põhjalikku analüüsi, see pole paari päeva küsimus. Teemat ei saa uudise peale üles ehitada, pigem peab seda pikalt taguma. Selles mõttes on ajakirjandus ja statistika ühes paadis. Me saame probleemi tõstatada ja kaasa mõelda kui vabariigi kodanikud, aga strateegiliste otsuste tegemine ei ole enam meie võimuses.

Mõned arvavad, et pole hullu midagi — lahkutakse, aga tullakse tagasi ka.

Hull või mitte hull, ei taha sellel skaalal hinnangut anda, aga põhjalikku mõtlemist vajab väljarände teema kindlasti.

Teravalt on õhus sisserände küsimus. Hea, et meil piirid sisserändajatele väga avali ei ole, see ei päästaks midagi. Olen sügavalt veendunud, et intensiivne tööjõu sisseränne toob mõne aja pärast uusi probleeme ega lahenda praegusi.

Analüütik Maris Lauri arvas, et äkki on meid Eestis liiga palju ja et kui meid oleks vähem, poleks ka nii palju töötuid. Kõlab naljakalt, kuid selles on vaieldamatult oma mõte.

Jah, ka nii võib mõelda. Mina isiklikult ei arva, et oleks parem, kui meid vähem oleks, aga Maris Lauri moodi mõtlemine ongi suund, millega peame tegelema: kui rahvastiku kahanemine on paratamatu, siis kuidas sellistes tingimustes toime tulla.

Lõputult ei saa mõelda kasvu ja võõrtööjõu sissetoomise peale. Kui toome sada keevitajat sisse, ei tähenda see, et meil hakkavad jälle päästekomandod tekkima. Ei hakka. Kui ettevõtja tellimus ühel hetkel kaob, siis mida me nende keevitajatega edasi teeme? See pole enam ettevõtja, vaid riigi mure.

Riiklikul tasandil on pealinnakesksuse vähendajatest väga hea näide põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, kes püüab midagi konkreetset välja pakkuda. Kurb oli vaadata, kuidas just pealinlased tema viimase ettepaneku välja naersid. See, kas riigi palgal on liiga palju inimesi või mitte, on vist natuke teine teema.

Ei, see ei ole väga iseasi midagi. Minu arvates on nii, et ettevõtjad peaksid vaatama, kuidas nad oma efektiivsust saaksid suurendada, ja riik peab loomulikult vaatama, kuidas paremini funktsioneerida. Kui mõnda funktsiooni pole vaja täita, tuleb sellest loobuda.

Meil on praegu palju pinnukeste otsimist teiste silmast ja nii jääb palk oma silmas märkamata. Ma võin ju ka ettevõtja käest küsida, miks ta maksab nii vähe palka, aga see ei vii meid kuskile.

Võib öelda, et riigiametnik on loll, kuid kui häda käes, peab just see loll ametnik kedagi päästma. Mõelgem vaid hiljutisele majanduskriisile ja selle ületamise meetmetele väga paljudes suurriikides. Üks avaliku sektori rolle on hea ettevõtluskliima loomine. Ei saa riiki ja avalikku sektorit kaotada.

See on küll küsimus, kui efektiivselt avalik sektor töötab ja mida annab siin parandada. See on mõtlemise küsimus. Räägime, et meil on ettevõtlikkust vähe, aga kas ikka on? Äkki on harjumust tööd teha liiga vähe? See on märksa suurem mure. Või on ettevõtlikel inimestel oskusi vähe, et väärtus­ahelas kõrgemal kohal olla?

Kodumaakonnast lahkujad ongi sageli ettevõtlikumad ja edasipüüdlikumad.

Kindlasti on lahkujates ettevõtlikkust. Kui keegi vedeleb koti peal ja elab ainult oma ema pensionist, siis see ei ole ettevõtlikkus. Töökoha otsimine ja leidmine on ettevõtlikkus. Toimetulek eluga on väga suur probleem ja oskus.

Töömigratsioon XXI sajandil on terves maailmas vaesemate riikide kodanikele elatise teenimiseks tähtis moodus.

Tööränne ei ole ainult Eesti teema. Selles ei ole ju midagi halba, kui inimene Soomes või Norras teenib ja Viljandis kulutab, kuid peame mõtlema sellele, mida me tahame ja mis on töörände kõrvalnähud.

Kui võtad ühe rohu sisse ja saad tiisikusest jagu, aga pärast seda ütleb maks üles, pole see lahendus. Helir-Valdor Seedri idees on iva ja seda tasub arutada. Teisalt, kui võtta Jüri Mõisa idee suur-Tallinnast, siis majandusliku efektiivsuse vaatenurgast on selleski selge iva.

Mulle Mõisa plaan ei meeldi, see ei vii meid kuhugi, aga iva selles ei saa eitada. On ju ka Viljandis inimesi, kes arvavad, et parem, kui siit kõik riigiasutused välja viidaks ning avalik sektor suletaks. Ma ei saa aru, miks Viljandi poliitilises linnavalitsuses istuvad ettevõtjad ei pane linnaametnikke efektiivselt tööle. Kui nad seda ei suuda, võiksid nad vähemalt linnaametnike kirumise ära lõpetada. Vahel on kasulik peeglisse vaadata.

Peegelpilt võib valus olla...

Muidugi, mul endal ei ole ka siin kabinetis peeglit!

Millistest valupunktidest rahvaloenduse tulemused meile ikkagi teada andsid?

Kui räägitakse, et keskmine oodatav eluiga kasvab, siis oleme õnnelikud. Läheb kümme minutit mööda ja ütleme juba, et vanainimesi on palju. Elanikkonna vananemine on probleem, kuid sellega liialdatakse sageli.

Noorte ja vanade, meeste ja naiste tasakaal on hoopis hullem teema. Kuuekümneaastane ei hüppa enam seitse meetrit kaugust, aga teeb kindlasti midagi muud hästi.

Rahvaloenduse andmete avaldamine on alles algusjärgus. Mina ootan suure põnevusega andmeid selle kohta, kuidas on muutunud meie inimkapitali mõõtvad näitajad.

Aga kas peame pelgama hetke, kui kriitiline mass on maakonnast lahkunud?

Paljudes valdkondades ongi kriitiline piir juba ületatud või liigume väga piiri peal. Ega siis koole niisama suleta, külades poode kinni panda ja ameteid kaotata. Oleks kliente, ei kaoks ka pangaautomaadid.

Kooli sulgemine küla arengule kasuks ei tule. Aga üle kriitilise piiri väga pikalt olla ei saa. Me ei saa ju lõputult otsida põhjusi, et säilitada nelja õpilasega koole. Otsuseid võetakse sageli vastu alles siis, kui enam kuhugi taganeda pole.

Nukra naeratuse saatel võib öelda, et rahvastiku vähenemisel on ka positiivseid külgi: külapoe taga juuakse Bocki palju vähem kui varem. Seda kahel põhjusel: inimesi on vähem ja poode on kinni pandud.

Oma olemuselt on statistika tagasivaatepeegel. Loomulikult peab pilk olema rohkem ettepoole suunatud, aga tee, mida mööda liikunud oleme, määrab paljuski selle, kuhu meil on võimalik jõuda. Mulle ei meeldi olla halva kraaksuja, aga rahvaloenduse andmed lubavad Viljandimaale rahvastikuarengu seisukohalt üsna keerulisi aegu.

Leedu peaminister Andrius Kubilius sai rahvaloenduse tulemusest šoki ning ahastas, et leedulastel on ainult kaks võimalust: kas välja rännata või välja surra.

Meil sellist šokki ei olnud, sest vahe jooksva statistika ja rahvaloenduse andmete vahel polnud eriti suur. Oleme harjunud mõtlema, et tööränne Viljandimaalt välja on väga suur. Küllap see nõnda ka on, aga teiste maakondadega võrreldes see nii suur polegi.

Maakondadevahelise rände kümnest suuremast voost ei seondu ükski Viljandimaaga. Meie hõivatutest töötab kodumaakonnas kolm neljandikku, mis on üsna keskmine tase teiste maakondadega võrreldes.

Näiteks Raplamaal töötab vaid mõni protsent rohkem kui pool hõivatutes kodumaakonnas. Välismaal töötab Viljandimaa hõivatutest veidi üle seitsme protsendi. Selle näitajaga edastab Viljandimaad vaid Pärnumaa. Kas tegemist on hea või halva näitajaga, otsustagu lugeja.

Teisest küljest jääb meil igal aastal stabiilselt enam kui pool tuhat inimest vähemaks.

Seda küll, aga see ei ole tööränne. Loodan, et rahvastiku teema kaalutakse koostatavas Viljandimaa arengukavas põhjalikult läbi, seatakse selged sihid, leitakse võimalused nende elluviimiseks ning mõne aja pärast saame rääkida positiivsetest suundadest Viljandimaa rahvastiku arengus.

Vahur Afanasjev kirjutas raamatus «Minu Brüssel» nii: «Eesti on vaenulik keskkond nii klimaatilises kui majanduslikus mõttes, aga pärast viieaastast äraolekut on siin elamine kõike muud kui igav.»

Minule Eesti meeldib ja meeldib ka Viljandimaal elada.

TÖÖ

Rahvaloenduse ajal elas Viljandimaal 18 574 tööealist inimest.

• 13 975 töötab Viljandimaal

• 1407 väljaspool maakonda

• 1329 välismaal

• 2132 töötud

Allikas: Statistikaamet

Tagasi üles