Edgar Savisaar: päästab parempoolse poliitika pankroti väljakuulutamine

Aarne Mäe
, «Virumaa Teataja» peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Edgar Savisaar
Edgar Savisaar Foto: Andres Adamson

Virumaal Hundisilma talu kohal sajab jaanuari teisel nädalal vaikselt laia lund. Tallinna linnapea ja Keskerakonna juht Edgar Savisaar ütleb, et pühadeaeg ja aastavahetus möödusid rahulikult teda külastanud laste seltsis. Võib arvata, et alanud valimisteaasta väga rahulikuks ei kujune.

«Kolm minu neljast lapsest õpivad praegu välismaal, kuid ma olen aru saanud, et nad tulevad siia tagasi,» lausub Eesti taasiseseisvumise juures olnud Edgar Savisaar (62), kes on siinses poliitikas vahetpidamata seniajani olulist rolli mänginud.

Vastates ajalehtede «Sakala», «Virumaa Teataja», «Järva Teataja», «Valgamaalane» ja «Pärnu Postimees» lugejate küsimustele, ütleb Savisaar muu hulgas, et eetikakriisi asemel tuleb rääkida sotsiaalsest lõhest, eestimaalaste põhivaenlane on vaesus, regionaalreform on varjatud kujul juba lõppemas, sest elu maal on välja suretatud, ning rahva rahulolematuse tõusu lainel saabub parempoolsele poliitikale peatselt lõpp.

Edgar Savisaar, lugejad tahavad teada, mis on teie arvates tänapäeval iseseisva Eesti riigi eksisteerimise mõte ja eesmärk.

Eesti suurim mõte ja eesmärk on kirjas ametlikult kehtiva põhiseaduse preambulis. Meie riik peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Esimesed 20 aastat olid ses suhtes kindlasti julgustavad, okupatsioonide ajal oli nii ja naa, kuid teisel iseseisvusperioodil on tagasilöögid olnud sedavõrd rängad, et täna esitategi teie ja esitavad ka paljud teised täiesti õigustatult selle põhjapaneva küsimuse.

Eesmärk on ikka hea ja õige, aga seda pole viimasel 20 aastal täidetud. Eesti rahva, sealhulgas eesti keele rääkijate arv väheneb kiiresti.

Kas Eesti, mille nimel võitlesite Rahvarindega 25 aastat tagasi, on tunduvalt erinev sellest Eestist, kuhu oleme praeguseks jõudnud?

Jah, me ei arvanud, et Eesti on ilma rahvusliku majanduseta. Meie eesmärk oli teha eestlased peremeheks omal maal.

Jah, me ei arvanud, et Eestist kujuneb linnriik. Meie tahtsime, et elaks terve Eesti.

Jah, me ei näinud ette prügikastiinimeste teket. Me tahtsime, et elaks kõik eestimaalased.

Kas vaatate sellele ajale, kui te veel kõik kõrvuti olite, tagasi nostalgilise mõnuga?

Tegelikult ei olnud me ka Rahvarinde loomise ajal nii väga kõrvuti. Meie tahtsime Nõukogude Liidu võimu alt välja, et tekiks iseseisev, oma jalgadel püsiv Eesti riik. ERSP ja Eesti Komitee pool tahtis samuti Nõukogude Liidu võimu alt välja, aga selle asemel lääne võimu alla. Selles on põhiline vahe. See õigusjärgsuse jutt oli vaid hea poliitiline argument.

Kui te praegu küsite, palju sellest õigusjärgsest Eestist alles on jäänud, siis võite ka ise vastata.

Peatselt on Eestis vabadus taasiseseisvumise järel kestnud kauem, kui kestis enne sõda. Kas see on ka teile tähtis?

Minule on küsimus ka see, kas praegune vabariigi valitsus võtab osa Rahvarinde sünni 25. aastapäeva tähistamisest.

Kunagi oli parempoolsetel legend, et Rahvarinde moodustas KGB. Ma ennustan, et tulevikus jõuavad nad selleni, et Rahvarinde moodustas hoopis ERSP või Eesti Komitee.

Rahvarinde idee hüüti esimest korda välja 13. aprillil 1988 televisioonis, 1. ja 2. oktoobril toimus aga linnahallis Rahvarinde esimene kongress. Mina tähistaksin mõlemaid.

Kui raske on olla eestlane?

Eestlane olla on praegu uhke ja hää välismaal. Eestis on majandus ja sotsiaalolud aga sedavõrd käest lastud, et siin ei mõtle enamik inimesi eestlaseks olemise kergusele, vaid enda ja oma pere ellujäämisele.

Kas te olete huvitatud või olnud huvitatud Eesti presidendi ametikohast?

Olen alati olnud huvitatud, et Eesti riigil oleks väärikas pea. Arnold Rüütel ja Lennart Meri said tööga paremini hakkama kui Toomas Hendrik Ilves oma esimesel ametiajal. Vältimaks ühe kandidaadiga valimisi, seadis Keskerakond üles Indrek Tarandi kandidatuuri.

Aga muide, ma ei välista, et Ilves end veel parandab. Tema viimane aastavahetuskõne puudutas juba ka Eesti elu peaprobleemi — eestlaste lahkumist kodumaalt. Muidugi olen ma väga huvitatud, et ta oma ametikohal seda liini jätkaks.

Kuidas teie käituksite presidendina praeguse eetikakriisi ajal, kui rahvas tuleb tänavatele ja inimesed streigivad?

Eestis pole mingit eetikakriisi. Rahvas streigib ja tuleb tänavale talumatult suureks kärisenud sotsiaalsete lõhede tõttu. Eetikakriisist räägivad need, kelle eesmärk on varandusliku ebavõrdsuse teemat eirata.

Meedia vajab samuti sisemist puhastust, ta ei saa olla vahekohtunik, kui tal endal on probleemid. Minu arvates on kõige eredam näide see, mis toimus riigikogu ööistungite ajal, kui sinna ilmus inimesi, kes ei pidanud end väärikalt üleval. Selgus, et need inimesed oli toonud sinna riigikogu liige Juku-Kalle Raid, ja nende seas oli olnud väidetavalt «Eesti Ekspressi» ajakirjanikke.

Kui ajakirjandus ise ei hooli oma mainest, kuidas ta saab siis teha etteheiteid poliitikutele?

Nii et mingisugune eetikaprobleem Eestis siiski on, kuid mitte seal, kust otsitakse. Eetikaprobleeme on kitsas ülemkihis. Alamkihis on peamised ikkagi sotsiaalsed küsimused.

Kuhu on kadunud meie IME, isemajandav Eesti, millega tuldi välja 1989. aasta algul?

Töökohtade loomisel peaks mõtlema sellele, et me saaksime ise kasvatada õunad, sibulad, ploomid ja pirnid, selle asemel et neid Poolast, Rootsist ja Hollandist sisse vedada. Siis ei rändaks raha riigist välja. Suurem on raha väljavool pankadest ja teistest üleeuroopalistest firmadest.

Mis puutub töökohtade loomisesse, siis see on omaette teema. Üks lihtne võte selles vallas on seotud turgude rajamisega. Tallinn on seda teinud eelkõige kohalike puuviljade ja teiste maatoodete turustamiseks. Sama peaks tegema  terves Eestis, see annaks elu paljudele keskmistele ja väiketootjatele.

Palun andke oma hinnang Eesti suurtele kaitsekulutustele ajal, kui paljud inimesed elavad allpool vaesuspiiri. Kellega Eesti sõdida kavatseb?

Riigikaitse peab olema, kui on oma riik, selleta saab hakkama vaid Vatikan. Aga riigikaitsest veelgi olulisem on tagada, et kõikidel kodanikel oleks, mida kaitsta. Vaesus on kindlasti suurim vaenlane, millele Eesti peaks kohe sõja kuulutama.

Meil on kuidagi märkamatult lisatud seadusesse üks huvitav lõik. Nimelt et sõjaväge on võimalik kasutada ka sisemise rahulolematuse korral. Ma ei tea, kui paljudes riikides selline paragrahv seadusesse kirjutatud on.

Kui te küsite, kellega Eesti kavatseb sõdida, siis oleks kahjuks võimalik ka hoopis teistsugune vastus: oma rahvaga.

Mida te arvate Eesti ja Venemaa võimalikust viisavabadusest?

Hästi arvan. See tooks kogu Eestisse vene turiste, investeeringuid ja heaolu. Peale selle, et see kindlustaks heanaaberlikke suhteid meie ja Venemaa ning terve Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. Sellega kasvaksid ka eestlaste huvi ja võimalused Venemaale reisida.

Kas Eesti ikka peab välismaale oma nina toppima ja osalema näiteks välismissioonidel?

Missioone on olnud erinevaid. Iraak oli muidugi häbiväärne avantüür, mis on õnneks läbi. Loodan, et ka Afganistan lõpeb peatselt. Väga vajalik oli aga Eesti rahuvalvurite osalemine Kosovo püssirohutünni kustutamisel.

Mis seal salata, need missioonid panevad aluse paljude meeste rahvusvahelisele palgasõdurikarjäärile, millega toidetakse Eestis ära suur hulk peresid.

Riigikogu liikme töötasu tõuseb 240-250 eurot, pensionäril pension aga 13-14 eurot. Kuidas saaks sellise ebavõrdsuse vastu?

Eelkõige isikliku eeskujuga. Näiteks Soome parempoolne president teatas majanduse järjekordse hangumise eel iseenda palga alandamise soovist. Eesti riigipea võiks Soome kolleegist eeskuju võtta. See annaks ühiskonnale jõudu kõiki raskusi solidaarselt taluda.

Millise hinnangu annate haldusreformile ja omavalitsuste liitmisele? Kui palju peaks Eestis olema maakondi ja valdu?

Tegelik haldusreform on koolide, maakonnahaiglate, politsei, päästekomandode, muuseumide ja kogu muu riikliku tegevuse ärakaotamisega suuremalt osalt Eesti alalt juba lõpule jõudmas.

Valdade ja maakondade arv on selle kõrval praegusele valitsusele pelgalt vormistamise küsimus. Isegi kui ta enne kohalikke valimisi seda teha ei söanda, pole pärast arterite läbilõikamist suuremal osal maal enam elu päästa võimalik.

Kas riigikogu liikmeid on liiga palju?

Võib-olla on neid tõesti liiga palju, aga ma ei pea seda põhiküsimuseks — parlament võib olla suurem, võib olla väiksem. Aga kvaliteet on hakanud kindlasti langema, sest inimestel on tekkinud võimalus end teostada laiemalt kui ainult poliitikas ja ainult Eestis.

Kuidas ta kommenteerite hiljutisi rahvaloenduse tulemusi? Mida teie arvates peab regionaalpoliitikas muutma, et Eestist äraminek nii rohke poleks?

Eesti rahvaarv on 20 aastaga vähenenud rohkem kui veerand miljoni inimese võrra. Meid oli 1989. aastal 1,56 miljonit, aga nüüdseks on jäänud 1,29 miljonit. Omariiklikul rahuajal on langus olnud suurem kui Teise maailmasõja kahju koos kõikide invasioonide, emigratsioonide ja küüditamistega. Kusjuures langus kiireneb veelgi, sest lahkumas on pereloomise eas, 20. eluaastates noored — meie vabaduse lapsed.

Eesti rahva võib päästa vaid senise parempoolse poliitika pankroti avalik väljakuulutamine.

Milline on teie kui Eesti politsei looja ja endise siseministri arvamus politsei-, piirivalve- ja kodakondsusameti ühendamise ning seal praegu valitseva olukorra kohta? Valitseb ju bürokraatia ja kohalike probleemidele vilistatakse, näiteks Lihulas.

Nende ametite ühendamise puhul on tegemist kabinetimängude ja asendustegevusega, mis on tegelikke probleeme ainult süvendanud. Pisut kahjurõõmsalt võin ma öelda, et politsei kadumine maalt on ergutanud terves Eestis omavalitsusi looma Tallinna eeskujul munitsipaalpolitseid — nimetatakse seda küll teistmoodi. Aga loomulikult on selge, et sinises mundris autoriteetse politseiniku jõudu see maal asendada ei suuda.

Mida teie kui endine majandusminister arvate probleemidest Estonian Airis?

Eks need probleemid ole tugevalt seotud ka Eesti üldise majandusolukorraga. Kui mina olin majandusminister, siis Eesti majandus kasvas ja probleeme polnud ka meie lennufirmal.

Rahvuslikku lennufirmat peab Eesti igal juhul hoidma. Selleks tuleb aga lahti saada firma hiigelkahjumisse kukutanud ministrist ja ettevõtte nõukogust.

Milline minister on praegu teie arvates kõige pädevam, milline kõige nõrgem?

Praegusel valitsusel on ministrid nõrgad ja väga nõrgad. Juhan Partsi ja Ken-Marti Vaherit sai juba nimetatud. Aga ega Reformierakonna omadki palju paremad ole.

Mis te arvate, kui kaua praegune valitsuskoalitsioon püsib?

Kuni kohalike valimisteni. Siis alustatakse uut tormijooksu Toompeale ja selleks on vaja read ümber korraldada.

Millise hinnangu annate neile küsitlustele, millest nähtub, et Reformierakonna toetus on langenud Keskerakonna toetusest allapoole ning juhtohjad on võtnud sotsid?

Reformierakonna toetus langeb veel natuke ja stabiliseerub vahemikus 15—20 protsenti. Nii et Reformierakond jääb IRL-iga võistlema viimase koha eest. Opositsiooniparteidel on tugev rahva toetus vasaktsentristlikuks poliitikaks. Parempoolsuse aeg on selleks korraks läbi saamas.

Millist tulemust ennustate tänavusteks omavalitsuste valimisteks nii Tallinnas kui ka mujal Eestis?

Valimistulemuste võtmed on valijate käes, kui valimised tulevad ausad ja e-valimistel jälle midagi suuremat ei kombineerita. Olen siin juba mitut asja ennustanud, ei tahaks rahva seas põhjusega armastatud Igor Mangilt kogu leiba käest võtta. Ütlen vaid niipalju, et Eesti nihkub nende valimiste järel pikemaks ajaks tsentrisse. Nii kohalikel kui riigikogu valimistel.

Arvatakse, et nii Euroopas kui Eestis sagenevad rahvarahutused ning tööandjate ja töövõtjate vahelised konfliktid. Kodanikud on hakanud üha rohkem pead tõstma. Mis te arvate, kui kaugele ollakse valmis minema?

Põhjamaades, kus ametiühingud on kõige tugevamad maailmas, pole mingeid rahutusi. Eri huvigruppide dialoog on korraldatud nii, et ühiskond suudab jagada koormusi maksimaalselt võrdselt, ja selle tulemuseks on Ida-Euroopa kauboikapitalismist märksa kõrgem majanduslik efektiivsus.

Kui Eesti rikkad soovivad oma varanatukest ka oma lastele säilitada, siis polegi meil tegelikult muud teed kui Põhjamaades läbiproovitud sotsiaalset mudelit rakendada. Probleemiks on, et meie majandust kontrollivad Põhjamaade firmad pole Eestis oma kodumaise mudeli rakendamisest huvitatud.

Kuidas seletate Keskerakonna toetajate vähest hulka eestlaste seas?

Eestlaste toetust Keskerakonnale pole vaja seletada — meid toetatakse eelkõige tugeva majandus- ja sotsiaalprogrammi ning kodurahu poliitika pärast.

Eestlaste toetust näiteks Reformierakonnale tuleks aga tõesti eraldi seletada. Katastroofiga sarnanenud majanduslangus, mille ta tõi ja millest rahvas pole seniajani toibunud, enamiku inimeste jätkuv vaesumine ning samal ajal rahvusküsimuse pingestamine on mürgine kompott, mida ligi 20 protsenti eestlastest ikka veel toetab. Ehk teie ise oskate seletada, miks.

Kuidas saavad Tallinna külalised bussipileti, kui seal piletimüük ära kaob ja üksikpilet on võimalik osta vaid bussijuhilt, kusjuures see on kogu aeg olnud oluliselt kallim mujal müüdud piletitest? Kas Tallinna tasuta ühistransport tuleb linna külastajate arvelt?

Tallinna tasuta ühistranspordi maksavad kinni tallinlased ise oma maksude arvel. Meie külalistele pileti hind ei muutu ja kaks kolmandikku sellest maksavad ka endiselt kinni tallinlased.

Kui olete sagedasem pealinnas käija, on soodsam ja mugavam soetada roheline kaart. On võimalik, et niisugune kaart laieneb ka mujale Eestisse ja siis jääb vajadus eri kaartide järele vähemaks.

Millal saavad ülejäänud Eesti linnad tasuta ühistranspordi? Kas selline tulevik võib olla reaalne?

Kui Keskerakond moodustaks üksi Toompeal valitsuse, saaks see kindlasti tehtud. Aga ma usun, et see võib olla reaalne ka mõne koalitsioonipartneriga. Sotsidel oli ju tasuta ühistranspordi idee Tallinnas esimesena valimisprogrammis, IRL lubas seda teha Tartus. Ja kui riigikokku peaksid jälle jõudma rohelised, siis neile on tervet riiki kattev tasuta ühistransport kergesti mõistetav.

Te olete rääkinud Helsingi-Tallinna ühislinnast. Aga kas ei võiks arendada näiteks Tallinna-Pärnu ühislinna?

Mõttel on jumet. Peale selle, et Pärnu võtab igal suvel Tallinnalt üle pealinna tiitli, oli ta Eestis üks esimesi, kes hakkas Tallinna eeskujul arutlema tasuta linnatranspordi üle. Paari nädala eest säras Pärnu linnapea aga munitsipaalmaja avamisel — ka munitsipaalkorterite ehitamisel on Eestis eestvedaja olnud Tallinn.

Pärnu on tark linn. Ja kui ükskord sõidab Tallinna ja Pärnu vahel Rail Balticu kiirrong, siis võiks tõesti rääkida kaksiklinnast, mille vahel inimesed liiguvad võrdselt mõlemas suunas. Praegune reaalsus on, et Pärnu ja Pärnumaa inimeste liikumine on ühesuunaline: ikka ainult tööle Tallinna ja Helsingi piirkonda.

Teid on väga palju materdatud. Viimasel ajal on hakatud kritiseerima ka peaminister Andrus Ansipit.

Ega peavoolumeedia taha, et opositsioon võimule tuleb. Tema mure on, et kui Ansip jääb veel kauaks, siis võib juhtuda, et kogu see parempoolne seltskond variseb kokku. Selleks soovitakse Ansip maha võtta ja asendada mingi mittemidagiütleva halli figuuriga, kellel poleks eriti pooldajaid ega kindlasti ka vastaseid.

Ansip on närvis, sest ta pole sellega harjunud. Mina olen harjunud, et mind kogu aeg niimoodi kotitakse.

Kust te saate jõu, et olete nende rünnakute juures säilitanud oma tugevuse? Kas olete mõelnud poliitikast kõrvale astuda?

Teen, kuni tunnen, et minuta oleks kehvem. Tunnen selleks Eestit päris hästi ja Eesti tunneb ehk ka mind. See annabki jõudu.

Kui ma seda kuskilt juurde saan, siis inimeste käest. Ma arvan, et olen Eesti poliitikutest selline, kel on kõige rohkem sõpru ja tuttavaid nii-öelda tavaliste inimeste seas. Kui poliitik istub seal Toompea müüri taga või Stenbockis või Kadri­orus, siis ega ta sealt suurt välja näe. Mina näen ka väljapoole Tallinna Vabaduse väljak 7 majast. See võimaldab palju paremini inimesi mõista.

Poliitik peab muidugi paksu nahaga olema, aga kui ikka ja jälle kriitika alla sattuda, võib kergesti tuju kaotada.

Tuju kaotan mõnikord ka mina, see on inimlik, aga mu vastased kaotavad seda sagedamini.

Kas te olete õnnelik?

Väga imelik oleks, kui ma ei oleks õnnelik. Ma elan ühekorraga siin imeilusal Lahemaal metsade keskel ja olen ka tallinlane. Lahemaa ja Tallinn on kaks kõige ilusamat paika Eestis.

Ma olen elus oma tähtsamad eesmärgid saavutanud. Ma olen Eestile iseseisvuse toonud ja seda on kellelgi võrdlemisi keeruline minult ära võtta.

Ma olen ikka veel suhteliselt noor inimene. (Selle peale otsib Edgar Savisaar välja «Eesti Ekspressi» kolme aasta taguse intervjuu, milles ta ütles: «Panin hiljuti tähele, et Mart Laar ühes «Ekspressi» intervjuus ütles, et ta on dinosaurus. Siis mina mõtlesin, et huvitav, mind on ikka võrreldud ninasarvikuga ja erinevalt dinosaurusest ninasarvik on elus. Üldse ma arvan, et Mart Laar vananeb kiiremini kui mina.» Toimetaja)

Millest kõneleb teie uus raamat «Tõde Eestist», mida esitletakse teisipäeval Tallinnas Solarise keskuses?

Sellest, et Eestil võiks kõigest hoolimata olla veel tulevikku, kui me võtame ohjad enda kätte.

Muide, selle raamatu esimene köide ilmub ka vene ja inglise keeles ning seda esitletakse väljaspool Eestit.

Mitu köidet seda siis kokku tuleb?

«Tõel ja õigusel» oli viis osa. Midagi ei saa välistada. Igatahes teine köide peaks ilmuma pärast kohalikke valimisi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles