Vaibad jutustavad eesti maa ja rahva igikestvat lugu

Tiina Sarv
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Anu Raua näituse «Eesti asi» avamine Kondase keskuses oli meeleolukas ja rahvarohke.
Anu Raua näituse «Eesti asi» avamine Kondase keskuses oli meeleolukas ja rahvarohke. Foto: Elmo Riig / Sakala

Selle nädala kolmapäeval avati Kondase keskuses rahvarohkelt ja meeleolukalt Anu Raua näitus «Eesti asi».

Kunstnik tutvustas oma paljutähenduslikke ja kauneid rahvuslikke vaipu sügavasisuliste saatetekstidega, mis on trükitult ka teoste juurde lisatud, nii et iga näitusekülastaja võib nendega tutvuda.

Ta rääkis altarigobeläänist «Armuaeg», mille tellis Vainupea kabelisse üks inimene, kes oli väga haige. See sundis kunstnikku tööd kiirendama ja tekitas mõtte, et igal inimesel on oma aeg, oma liivakell.

«Elukillud kukuvad kitsast kellakaelast minevikumustrisse. Kõik rõõmsad ajad ja nukrad päevad kukuvad mälestuste kangaks. Iga eluhetk on imeline and. Kui kogu tulevik on peaaegu minevikuks saanud, tulevad head eluliivainglid ja poetavad veidi eluhelbeid lisaks. Et sa veel korra võiksid imestada ja rõõmustada, et sinililled õitsevad ja pääsukesed on juba kohal...»

Vaiba «Rehi» juurde käib riimis tekst: «Elumaja on pikk kui terve igavik. See on meie rehi. Seal on naisi ja mehi, lapsi ja pudulojuseid, koldesooja, suguseltsi ja koduseid…»

Keda ja mida veel, seda saab oma silmaga uurida näitusesaalis. Seal on väljas mõni juba klassikaks saanud vaip ja mõni päris uus. Ning ka üks üllatav taies: Viljandimaa parimate kultuuri- ja sporditegijate austamisõhtul «Pärlipeol» valminud Aapo Puki portree Anu Rauast.

Tänavu peab Anu Raud juubelisünnipäeva. Teda on pärjatud lugematu arvu auhindade ja tiitlitega. Mis mõtet on hakata neid veel kord üles lugema — minge lihtsalt Kondase keskusse ja laske tema loomingul endaga kõnelda. Rohkem polegi vaja.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles