/nginx/o/2011/09/19/759000t1h7ae5.jpg)
PEALKIRI PEAKS olema küll küsimärgiga, aga kellelt sa hing ikka küsid, kui kõik oleksid just nagu rahul, et meil on riigiasutusi otsekui seeni pärast vihma. See selgus põllumajandusminister Helir-Valdor Seedri uuel aastal trükki antud plaanist kolida kolmteist ametkonda Tallinnast mõnesse maakonnakeskusesse. Tulevat odavam.
Hoopis odav oleks aga siis, kui riik paneks neid lohiseva nimega asutusi pärast täiskasvanumaks saamist kui mängulelusid järjest karpi ja turvalisse paika nagu «Pehmetes ja karvastes».
Alati, kui tõelist riigi rahaabi vajavates valdkondades toetust palutakse, teatavad valitsus ja isegi riigikogusse valitud rahvaesindajad tähtsalt, et näidatagu, missuguse rea pealt see summa võtta tuleks. See on nii tobe, et ridade koostajad ei tea, kust king pigistab.
No miks peaks riigis, mis on nii väike, et kõik paistab ühest äärest vaat et teise kätte, olema näiteks keskkonnaministeeriumi alluvuses veel viis asutust, mida võiks kolima hakata? Ja mis see maksma läheks?
Seeder loeb üles asutused: Eesti keskkonnauuringute keskus, keskkonnainvesteeringute keskus, keskkonnainspektsioon, erametsakeskus, riigimetsa majandamise keskus ja isegi keskkonnateabe keskus. Ometi on meil keskkonnauuringuteks Tartu ülikool ja sellest pungunud põllumajandusülikool ning mäeasjandust uurivad lisaks Tallinna tehnikaülikooli teadlased.
Pangem kogu raha ikka õigesse kohta, samuti investeeringud! Väetatakse ju seda taime, mil elujõudu!
VÄGA SALAPÄRASED on erametsakeskus ja riigimetsa majandamise keskus. Enne sõda sai meie riik hakkama metskondade, metsnike ja metsavahtidega. Need kõik koondati nüüd kõige enne.
Hoopis omaette asutused on uues Eestis seadustatud sihtasutused, mis on oma nime täis teinud era- ja riigiraha segaste tehingute ning ebaloogiliselt kõrgete palkadega.
Üks sihtasutus maadleb praegu vääral moel laiaks löödud Euroopa Liidu raha tagastamise sundusega. Suu võtab alati lahti, kui kuuled, mismoodi mõni üliinimene juhib saja kilomeetri kauguselt nõukogude kaudu haiglaid-sihtasutusi. Kas tõesti ei leidu igas linnas enam võimekaid inimesi?
Loogem ikka inimestele töökohad kodukohas! Piirkondade arendamine on iga riigimehe esmane ülesanne, selleks ei ole tarvis jälle mingit regionaalministrit. Rahvas vajab riigilt eeskätt turvalist kodu, tööga saavad eestlased ise ja igal pool hakkama.