Aasta tõstab esile mitu põnevat liiki

Nurmkana ehk põldpüü on pruuni sulestikuga väike haudelind, kes on levinud kogu Eestis ning eelistab elada kultuurmaastikul. Foto: Elmo Riig / Sakala

Ilmselt on enamik inimesi meedia vahendusel kursis sellega, et Hiina kalendri järgi algab meil veebruaris musta vesimao aasta. Kuid lisaks sellele on Eestis tänavu ka hundi, nurmkana ja lodjapuu aasta.

Mustast vesimaost ja tema tähetunni mõjudest räägivad meile enamasti astroloogid, kelle juttu võib uskuda, kuid tasub ka kriitiliselt suhtuda. Eesti loodusringkondade väljakuulutatud aasta looma, lindu ja puud tasub seevastu võtta täie tõsidusega: need pole mingid müstilised tegelased, vaid Eestile omased liigid, mille käekäik ja säilimine vajavad erilist tähelepanu.

«Sakala» uuris asjatundjatelt lähemalt, miks just need eluslooduse esindajad on 2013. aastal esile tõstetud.

Nurmkanu jääb järjest vähemaks

Tänavu aasta linnu seisusesse tõstetud nurmkana oli kunagi Eestis laialt levinud jahilind, kuid võrreldes poole sajandi taguse ajaga on tema arvukus siin kuni viis korda vähenenud.

Paljud inimesed tunnevad nurmkana ilmselt hoopis põldpüü nime all. See pruuni sulestikuga väike haudelind on levinud kogu Eestis ning eelistab elada kultuurmaastikul — põldudel ja niitudel. Nurmkana tiibade siruulatus on 45—48 sentimeetrit ja tema kaal jääb enamasti alla 450 grammi.

Aasta linnu projekti eestvedaja ornitoloog Jaanus Aua sõnul on tegemist inimkaasleja liigiga, kes tuli Eestisse juba aastatuhandeid tagasi, kui meile sai omaseks põlluharimine.

Aua nentimist mööda on liigi seisund halvenenud kogu Euroopas: viimase 30 aastaga on see kahanenud rohkem kui 80 protsenti. Just selle tõttu otsustaski Eesti ornitoloogiaühing nurmkana tänavu fookusesse võtta.

«Üks liigi hääbumise peamisi põhjusi nii meil kui mujal Lääne-Euroopas on ilmselt pestitsiidide kasutamine põllumajanduses,» rääkis Aua. «Taimekaitsemürgid tapavad väga palju putukaid. Et aga põldpüütibud söövad esimese kahe nädala jooksul valdavalt loomset toitu, surevad nad lihtsalt nälga.»

Arvukuse kõikumine on seotud ka külmade ja lumerohkete talvedega.

«Erinevalt möödunud sajandi 50. ja 60. aastatest ei pane me nurmkanadele talvel enam lisatoitu — teraviljajäätmeid ja umbrohuseemneid — ega puista nokkimiseks peenikest kruusa, mida nad vajavad taimse toidu seedimisel. Me ei ehita neile ka varjualuseid, kus nad saaksid raud- ja kanakulli eest peitu pugeda. Omal ajal tehti seda kõike põhjusel, et põldpüüd olid atraktiivsed ja arvukad jahilinnud,» kõneles Aua ning lisas: «Seaduse järgi on nad praegugi jahilinnud, aga küttidel on kirjutamata kokkulepe, et nad neid ei lase.»

Et nurmkanade olukorda parandada, on ornitoloogi sõnul vaja muu hulgas välja selgitada, kui palju neid linde üldse on, kus nad elavad ning missugustes biotoopides pesitsevad.

«Nii kurioosne, kui see ka ei tundu, ei ole nurmkana meil õieti uuritudki. Enamik meie teadmistest pärineb piiri taga tehtud uuringutest,» tõdes ta.

Nurmkana aastal kutsub ornitoloogiaühing inimesi üles nende lindude vaatlustest teada andma. Selleks tuleb minna aasta linnu koduleheküljele, kuhu juhatab link veebilehelt www.eoy.ee.

«Seal on olemas nii elektrooniliselt täidetav ankeet kui ka vaatlusleht, mille saab välja trükkida, käsitsi täita ning postitada ühingu aadressil,» selgitas Aua. «Kolmas võimalus vaatlusest teatada on meie väljatöötatud online-sisestussüsteem.»

Ornitoloog rõhutas, et kõik vaatlused on teretulnud. «Nii saab iga linnuhuviline kaasa aidata selle liigi seisundi hindamisele, uurimisele ja päästmisele.»

Nurmkana aastal leiab aset linnuteemaline viktoriin, mis algab märtsis ja kestab oktoobrini. Lisaks sellele pannakse aasta linnu veebilehele üles allalaetav õppeprogramm koolidele.

«Paneme üles ka pesakaamerad, mis aitavad välja selgitada, kes rüüstavad nurmkanade pesi,» lausus Aua. «Nii saame lisainfot selle kohta, kas nurmkanade hääbumises on looduses põhiroll karvastel või sulelistel.»

Hunt kütab kirgi

Et aasta looma valiti Eestis esimest korda, pälvis tänavu seda tiitlit kandev hunt ühtlasi teerajaja au.

«Eesti ornitoloogiaühing on juba pikka aega valinud aasta lindu ja «Eesti Looduse» toimetus aasta puud. Meie mõtlesime, et samamoodi oleks huvitav välja kuulutada aasta loom ja tema vastu rohkem huvi tunda,» lausus Looduse Omnibussi juht Jaan Riis.

«Hunt on nii mütoloogias kui teiste kantide pealt vaadatuna Eesti looduses üks huvitavamaid ja vastuolulisemaid tegelasi. Eriti kui mõelda, mida temast räägivad lambakasvatajad ja jahimehed,» kõneles Riis. «Soovime aasta jooksul vahendada tema kohta käivat infot, kaasates hundiuurijaid ja teisi, kes neid loomi rohkem tunnevad.»

Esimese aasta looma valimisel kutsus Riis kaasa rääkima paljusid organisatsioone. Peale Looduse Omnibussi ja looduskaitse seltsi ütlesid oma arvamuse terioloogia selts, portaal Looduskalender, Eestimaa Looduse Fond, metsaselts, Tallinna loomaaed, loodusmuuseum ja ajakiri «Loodusesõber».

«Valik oli üksmeelne: kõik olid selle ideega kohe nõus.»

Hundi aasta kuulutati alanuks 7. jaanuaril Tallinnas rahvusraamatukogus korraldatud loodusõhtul. Seal said sõna zoosemiootik Aleksei Turovski, filmimees Rein Maran ning hundiuurijad Mati Kaal, Peep Männil ja Ilmar Rootsi.

Näha võis katkendeid filmist «Laanetaguse suvi» ja pilte huntidest. Üks pilt valmis Aleksei Turovskil ka kohapeal. Külaline oli jahimeeste seltsi tegevjuht Tõnis Korts. Laule huntidest esitas ansambel Ajutine Valitsus.

Õhtut võis jälgida otseülekandena arvutist ning neid salvestisi saab vaadata edaspidigi internetileheküljelt www.looduseomnibuss.ee.

Hundile pühendatud tegevusi ja lugusid peaks jätkuma kogu aastaks. «Veebilehel www.looduskalender.ee on meil eraldi hundi lehekülg, kuhu lisame igal nädalal selle looma kohta üht-teist huvitavat. Infot edasiste tegemiste kohta jagame ka looduskaitse seltsi veebileheküljel,» lubas Riis.

Huvilistel soovitas ta läbi lugeda 1983. aastal sarjas «Pääsuke» ilmunud Mati Kaalu raamatu «Hunt» ning Ilmar Rootsi põhjaliku hundipärimust käsitleva «Tuli susi soovikusta», mis ilmus aastal 2005.

Riis lisas, et järgneval poolaastal tuleb tal täita uut huvitavat rolli: looduskaitse seltsi senine esimees Juhan Telgmaa astus aasta lõpul sellelt kohalt tagasi ning Jaan Riis nimetati seltsi esimehe ajutiseks kohusetäitjaks. Uue juhi valib looduskaitse selts kongressil, mis leiab tavapäraselt aset juuli lõpul.

Lodjapuu vajab tutvustamist

Tänavune aasta puu on tegelikult hoopis põõsas, mis rõõmustab inimesi suurte valgete õisikute ja punaste marjakobaratega.

Ajakirja «Eesti Loodus» peatoimetaja Toomas Kuke sõnul on toimetus aasta puud valinud alates 1996. aastast. Tänavu on seega juba 18. kord, kui selle tiitli kandja välja hõigati. Seekord otsustati vaatluse alla võtta lodjapuu.

«Vähemasti esialgu pole mõtet üht ja sama liiki mitu korda välja valida. Seetõttu on meie pärismaiste puuliikide valik juba päris ahas ja valime neid, kes on pigem põõsad ja väga harva puukujulised,» selgitas Kukk. «Pealegi on sellised liigid märksa vähem tuntud ja uuritud ning aasta puu nimetus aitab neid loodetavasti laiemalt tutvustada.»

Harilik lodjapuu on üks Eesti niiske ja viljaka mullaga metsade kaunimaid põõsaid. Kevadel on ta äratuntav suurte valgete õisikute järgi, sügisel uhkeldab aga kireva lehestikuga ning kaunite punaste marjadega, mis valmivad siis, kui teiste puude viljad on juba ära söödud.

Kuke jutu järgi on lodjapuud muiste kasutatud eelkõige rehapiide ja piibuvarte valmistamiseks ning tema viljadest on tehtud moosi. Õitest ja vartest on saadud abi mitme haiguse puhul. Põhjaeestlased tundsid teda eeskätt õispuu või koerõispuu nime all.

«Eesti rahvapärimuses pole lodjapuu olnud ilmselt nii tähtis kui näiteks venelastel. Sealne kalina on andnud alust nii lauludeks kui rikkalikuks rahvapärimuseks,» rääkis Kukk.

Tema kinnitusel kavatseb «Eesti Looduse» toimetus lodjapuud tutvustada kogu aasta vältel: ilmselt märtsis ilmub pikem kirjutis lodjapuudest meil ja mujal ning sügisel peatutakse lodjapuu viljadel ja nende kasutusvõimalustel.

«Kindlasti ei jää käsitlemata lodjapuu nime saamislugu,» lubas Kukk ning lisas, et lodjapuu aastaga seotud üritusi ja ettevõtmisi võivad korraldada ka kõik teised, mitte ainult «Eesti Looduse» toimetus.