Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/11/06/1415800t1hd07f.jpg)
Kolmekuningapäev on möödas ja elu loksub oma tavalistesse rööbastesse. Ent kas teil on ikka meeles, kuidas te enne jõule koos lastega metsas kuuske otsimas käisite? Sumpasite ringi ja raputasite okstelt lund, veendumaks, kas väljavalitu on küllalt kahar. Siis läksite koju ning kaunistasite puu ehete ja karraga.
Jõuluõhtul oli pidurüüs kuusk perekonna lemmik. Tema külje all istus jõuluvana ja okste alt piilusid pakid. Aga siis hakkas ta väsima. Loovutas iga päevaga üha rohkem okkaid, kuni saabus aeg ta kodust välja viia.
Mis saab nendest jõulupuudest, kes on oma ülesande täitnud? Mõni rändab ahju, paljud viiakse ära linna ühise kogumisaktsiooni käigus, mõnest tehakse lõke. Kurb on aga näha, kui pühadeaegne iludus on jäetud vedelema kortermaja ukse või prügikasti kõrvale. Mõni lebab seal pikka aega, kuni temast on alles vaid skelett.
Peresse rõõmu toonud puud väärivad seda, et neid ka pärast jõule hästi koheldaks. Ärge jätke neid niisama vedelema!