/nginx/o/2017/05/09/6642645t1h111a.jpg)
2013. AASTAL tagatakse avalikus sektoris palgatõus. Seda peetakse saavutuseks, mis peaks kaasa tooma võimuerakondade toetajate arvu kasvu. Reformierakondlane Aivar Sõerd deklareeris 12. detsembril Delfis: «Kui eelarvekava annab ministeeriumidele palkadeks vahendeid lõppeva aastaga võrreldes 4,4 protsenti rohkem, siis rahandusministeeriumi kokkuvõtvad andmed näitavad, et palgavahendid suurenevad isegi rohkem kui viis protsenti ja mitmetes ministeeriumides veelgi enam.»
Eesti probleemid ei tulene aga avaliku sektori madalatest palkadest (erasektoris on need veelgi madalamad), vaid suurriigilikust gigantomaaniast. Väikeriik ei tohiks endale lubada nii mahukat ja kulukat avalikku sektorit. Õbluke erasektor ei suuda seda üleval pidada. Jõukamad ei jaga toetusi lõpmatuseni.
Avaliku sektori palgakulu kasvatamise asemel oleks tarmukam panustada ressursside ümberjagamise vähendamisse ja efektiivsemasse kasutamisse. Oleme särav täht maksustamise taevas.
Majanduskasv tingimustes, kus elanikud vaesuvad — inflatsioon on kõrge, maksud tõusevad, sotsiaalsed tagatised lahjuvad —, pole õnnistus, vaid tagasilöök.
Ühiskonnakorraldust taskukohasemaks muutmata elukeskkond Eestis paremaks ei lähe. Ümberjagatava rahaga saab küll üksikutel gruppidel teistest enam palka tõsta, kuid sellele järgnevad hinnatõusud. Säärastel tõstmistel puudub mõte, sellega me vaid petame iseennast.
STATISTIKAAMETI aastaraamatu järgi oli avalikus sektoris makstav brutopalk erasektoris makstavast kõrgem. Peaks aga olema vastupidi, sest ressursse toodetakse ju erasektoris. 2011. aasta avaliku sektori aritmeetiline keskmine kuupalk oli 853 eurot, erasektoris maksti samal ajal keskmiselt 834 eurot kuus.
Eesti vajaks hädasti kogu haldusstruktuuri erapooletut auditeerimist ning selle vajaduste ja võimalustega ühildamist.
Mõne aasta tagune majanduskollaps tulenes paljuski sellest, et me ei hinnanud olukorda adekvaatselt ja jätkasime palgakulu kasvatamist avalikus sektoris.