Fanaatiline kaitsmine

Tauno Tuula

FOTO: Elmo Riig

SÜNNILT MAAPOISINA ei ole ma mõningatest asjadest aru saanud ega hakkagi vist saama.

Miks on nii, et metssigade arvukust võivad jahimehed piirata ja mahalastud looma ATV-ga metsast välja lohistada, aga tavalist siga vana kombe kohaselt kodus tappa ei tohi? Ka hunte võib arvukuse piiramise eesmärgil küttida, aga haige või hulkuva koera hukkamiseks püssi kasutada ei tohi, vaid tuleb osta kallis süst. Parte on lubatud jahihooajal lasta, aga linnas elavaid vareseid mitte.

Eelnev on küll rohkem looma- kui looduskaitsjate pärusmaa, kuid haakub hästi järgmise küsimusega. Miks on nii, et kui puu kasvab metsas, siis on ta ehitusmaterjal, kui aga linnas, siis vajab ta kaitset ning teda tohi keegi puutuda enne, kui ta ära mädaneb?

MULLE ON juba tükk aega tundunud, et mõned looduskaitsjad tahavad ainult tähelepanu nautida ja tegelik loodus neid ei huvitagi. Kui kuskil on võimalik ajakirjanduse tähelepanu saada, on nad kohal, ent kui avalikku huvi enam pole, on nad kadunud.

Nõnda on läinud mitu korda. Näiteks Jämejala pargi eest sõditi ennastsalgavalt, aga ühel hetkel meedia enam sellele teemale tähelepanu ei pööranud ja praegu seisab see park seal risuse metsatukana täpselt niisama nagu ennegi.

Olen näinud väga korras metsi ja pean nende omanikke hoopis enam looduskaitsjaks kui Jämejala pargi kaitsjaid, sest nende metsad on kogu aeg korras, ka ilma ajakirjanduse tähelepanuta. Samas ei tähenda see kaugeltki, et nad metsa ei raiuks. Vastupidi, nad teevad seda väga hoolikalt, et ükski puu üle ei kasvaks või haigusi ei levitaks.

KUI METSAOMANIKUD kasvatavad puid tarbepuu saamise eesmärgil, siis linnades on need istutatud kõrghaljastuse loomiseks ja nad peavad täitma esteetilist rolli, olenemata sellest, kas nad on täiskasvanud või mitte.

Haljastuste eest tuleb järjepidevalt hoolitseda ja taimi õigel ajal välja vahetada, et ka järgmistel põlvedel oleks midagi kaunist nautida. Mitte ükski haljasala või pargi looja ei taha, et seal lastaks puud üle kasvada ja vareste elupaigaks muutuda.

Oma õue iluks sada aastat tagasi tamme istutanud peremees ei soovinud, et see kunagi tema ehitatud maja vundamendi lõhub. Niisamuti ei soovinud Uuele tänavale ebatsuugaallee rajanud inimesed, et puud kunagi nende all kõndivaid inimesi ohustavad. Puude eluiga on sageli inimeste omast pikem ning nende väljavahetamine jääb järgmise põlvkonna esindajate hooleks.

Olen veendunud, et Viljandisse linna 700. aastapäeva puhul pargi istutanud inimesed soovisid näha seda säärasena, nagu see praegu on. Aga kas keegi kujutab seda parki ette saja aasta pärast, kui keegi selle eest vahepeal ei hoolitse? Kas looduskaitsjad tõesti ei näe, mida suured ülekasvanud puud linnas teevad? Just talvel on hea vaadata, kui palju varesepesi neil on.

MINU MEELEST võiksid looduskaitsjad jätta haljastuse eest hoolitsemise rahuliku südamega spetsialistide hoolde, sest nood on selleks koolitatud. Viljandis tuleks märksa rohkem ülekasvanud kõrghaljastust välja vahetada, kui seni on tehtud, sest see muutub kogu aeg üha inetumaks.

Looduskaitsjad võiksid minna muuseumisse ja uurida seal sõjaeelseid Viljandi vaateid. Siis näeksid nad, et kõrghaljastus on käest ära lastud just tänapäeval. Algul polnud vanade ja ülekasvanud puude väljavahetamiseks raha, nüüd on neid fanaatiliselt kaitsma hakatud.

Loodusringil soovitan aga uue tamme istutada. Oleks ju tore, kui saja aasta pärast tuntaks sakste tamme asemel loodusringi tamme.

Tagasi üles