Mihkel Lees: töö teeb broilerist poliitiku

Mihkel Lees elab oma sõnul Viljandimaa arengule kaasa. Ometi tunnistab ta, et pärast gümnaasiumi lõpetamist tajub ta kodukohana pigem Tartut. Just seal veedab ta suurema osa ajast, mis Tallinnas Sten­bocki majas töötamisest vabaks jääb. Foto: Elmo Riig / Sakala

Mis nõu saab valitsusjuhile anda mees, kes laulva revolutsiooni kuumematel päevadel alles mähkmeis siputas? Kalmetult pärit Mihkel Lees võib sellest rääkida. Omaenda kogemuse põhjal.

Mihkel Lees, noorusest hoolimata olete juba aastaid kuulunud Reformierakonda ning saanud suurema osa töökogemustest otseselt või kaudselt selle partei teenistuses. Augustis võtsite koha sisse Stenbocki majas peaminister Andrus Ansipi nõuniku kabinetis. Sestap pole kahtlust, et kuulute nende noorpoliitikute hulka, keda tavatsetakse parteibroileriks nimetada. Kuivõrd te end sellest puudutatuna tunnete?

Mitte eriti. Samas olen minagi tähele pannud, et kui noor inimene tegeleb aktiivselt poliitikaga ja huvitub ühiskonna toimimisest, peetakse õigustatuks tema üle ironiseerida.

Erakonda või selle noorteorganisatsiooni kuulumine on paljude silmis miskipärast taunimisväärne. Aga kuidas teisiti peaks üks noor inimene teda huvitavas valdkonnas õppima ja kogemusi omandama, kui mitte protsessis vahetult kaasa lüües, mõeldes ja töötades? Näiteks neid, kes kavatsevad karjääri teha juristina, ei kohelda samamoodi.

Paljude arvates ei saa poliitikuks olemist elukutseks pidada. Usutakse, et inimesel tuleb end kõigepealt mingil erialal tõestada ja alles siis püüda poliitilisi ohje haarata.

Minu meelest on tugeva poliitiku tunnus lai silmaring. Samas on hea, kui tal on mingis valdkonnas põhjalikud teadmised. Viimasel ajal ongi tavaks, et poliitikud spetsialiseeruvad konkreetsetele elualadele.

Selleks et algajast kasvaks iseseisvalt mõtlev poliitik, saab partei noorteorganisatsioon väga palju ära teha. Kindlasti ei tohi teda hoida kinni ainult ühes inforuumis ja tutvustada talle vaid üht maailmavaadet. Tal peab olema võimalus olla kriitiline oma partei suhtes ja arutleda eri teemadel ka teiste erakondade esindajatega ning mitmesuguste erialade spetsialistidega.

Olete kolmandat aastat Reformierakonna noortekogu juht. Kas te väidate, et ei tõrguks hetkekski kutsumast mõnele noororavate üritusele külaliseks näiteks sotside esimeest Sven Mikserit?

Miks see peaks probleem olema? Meie Tartu klubi koosolekutel on käinud keskerakondlasi, aga ka majandusteadlasi, kelle väljaütlemised on olnud Reformierakonna suhtes pehmelt öeldes kriitilised.

Meie huvides pole kasvatada silmaklappidega tegelasi, kellel pole iseseisvat mõtlemisvõimet. Inimesest, kes ei oska kaasa mõelda ja vastu vaielda, pole erakonnal tulevikus mingit kasu.

Miks meil on nii laialt levinud kuvand, et parteide noorteorganisatsioonid tegelevad niinimetatud värskest lihast kuulekate parteisõdurite vormimisega?

Ma pole siiski kindel, et see on väga laialt levinud. Vähemasti pole mina sellist suhtumist oma nahal tunda saanud.

Millal ja miks te Reformierakonna endale välja valisite?

Astusin erakonda mõni kuu pärast seda, kui olin tähistanud oma 18. sünnipäeva. Nii siis kui ka nüüd, aastaid hiljem, tundub liberaalne maailmavaade mulle kõige õigem.

Miks?

Usun, et inimese saatus on ennekõike tema enda kätes. See võib kõlada kulunult, aga ma tõepoolest pean õigeks anda abivajajale õng, mitte kala. Riigi asi pole kodanike eest kõike otsustada, vaid pakkuda turvalist keskkonda.

Ja kui vaadata, kuidas Eestil on taasiseseisvumise järel, aga ka majanduskriisis läinud, siis pole kahtlust, et ühetaoline ja konservatiivne majanduspoliitika, mille eest Reformierakond on seisnud, on ennast igati õigustanud.

Minu arvates on ennast maailmavaateliselt määratleda erakordselt keeruline. Kuidas ikkagi saab üks napilt 18 aastat ilmas elanud inimene olla kindel, et ta mööda ei pane?

Tõsi, kui ma peaksin praegu otsustama, millisesse parteisse astuda, siis teeksin seda kaalutletumalt kui 18-aastasena. Aga kokkuvõttes olen tajunud, et minu valik oli toona siiski õige. Pealegi säilib igaühel võimalus poliitikast täielikult distantseeruda, kui ta seda mingil põhjusel õigeks peab.

Palun tooge Reformierakonna algatustest üks näide, millega te üldse rahul pole.

Olgugi et ma pole nõus kaugeltki kogu kriitikaga, mis eelmisel aastal Reformierakonna pihta välja paisati, kaldun arvama, et me saanuks probleemidele reageerida paremini ning korraldada avalikkusega suhtlemist sujuvamalt.

Mina jälle arvan, et Reformierakonna põhiprobleem peitubki praegu selles, et ta käsitleb mullust skandaali suhtekorraldusliku möödapanekuna ega anna endale aru, et kriis on sisuline.

Ärgem unustagem, et mitme kuu pikkune uurimine ei suutnud tõestada midagi sellist, milles Silver Meikar nüüdseks oma endisi erakonnakaaslasi süüdistas.

Prokuratuur ei suutnud neid väiteid ka ümber lükata.

Süüdistusi, milles seisab sõna sõna vastas, ongi väga raske ümber lükata. Kahjuks kippusid selles loos emotsioonid üle keema ning hulk tõestamata oletusi fakti seisusesse tõusma. Nii näiteks süüdistati annetaja ämma, keda ei saavat olemas olla. Nüüdseks on selgunud, et ikkagi oli olemas.

Mul ei ole muidugi võimalik täie kindlusega väita, et Reformierakonna või ükskõik millise teise erakonna rahastamisel ei ole minevikus olnud niinimetatud halli tsooni kuuluvaid juhtumeid, sest ma ei tea sellest piisavalt palju. Samas võin kinnitada, et mulle pole teada ühtki juhtumit, et meie erakonda oleks rahastatud ebaseaduslikul moel.

Pealegi tuleb silmas pidada, et rahastamisskandaali keskmes olevad väidetavad sündmused leidsid aset 2009. aastal ning alles 2011. aastal kirjutati Reformierakonna algatusel seadusesse nõue, et annetada tohib ainult endale kuuluvat raha.

See on pelgalt juriidika. Samas on asju, mida ühes läänelikus demokraatias tuleks silmas pidada ka siis, kui nende kohta pole konkreetset seadusesätet. Näiteks ei ole üheski seaduses kirjas, et peaminister ei tohi rahvaga ülbitseda. Ometi peame seda elementaarseks.

Nõus. Poliitikas põhinebki paljus usul. Minu usk Reformierakonda on seniajani elus. Olen töötanud Tartu linnavolikogu nõunikuna, Reformierakonna Tartu piirkonna arendusjuhina ja korraldanud Tartus 2011. aasta riigikogu valimiste kampaaniat ega ole üheski rollis näinud ümbrikke või kilekotte, millega keegi oleks kuhugi musta raha sokutanud.

Kui Silver Meikar selle teema «Postimehes» tõstatas, oli see mulle šokk ning tekitas hulga küsimusi. Nüüdseks on neist enamik saanud adekvaatse vastuse. Hea näide on siin seesama ämma lugu.

Viimane pool aastat on teie töökohaks olnud Stenbocki maja. Kui palju on sealne õhustik vahepeal muutunud?

See on praegu täpselt sama töine, kui oli suvel. Riik vajab juhtimist sõltumata sellest, mis parasjagu meedias toimub.

Mil määral on peaminister muutunud?

Ta on hästi hakkama saanud ega ole vähemalt väliselt muutunud. Usun seda, mida ta hiljuti ka ajakirjanduses ütles: 2012. aasta polnud talle peaministrina sugugi kõige raskem.

Kuidas teist peaministri nõunik sai? Kuivõrd loogiline asjade käik see oli?

Ükski poliitik ei tohiks oma karjääri planeerida ametikohtade põhiselt. Kõigega, mis on seotud poliitika ja ühiskondliku tegevusega, kaasneb suur vastutus. Seega tuleb iga pakkumise puhul just sel ajahetkel end sisemiselt hinnata: kas mul on küllalt kompetentsi, et see töö vastu võtta?

Peaministri büroo kodulehel seisab, et teie ülesanne on nõustada peaministrit kaitse-, kultuuri-, rahandus- ja välispoliitika vallas. Milles teie töö täpsemalt seisneb?

Eeskätt info kogumises valitsuse istungite ning peaministri kõnede, kirjade ja pöördumiste jaoks.

Nii et kui Andrus Ansip arve ja protsente justkui varrukast pillab, siis olete just teie suure tõenäosusega need tema tarvis välja otsinud?

Peale minu on Andrus Ansipil veel mitu nõunikku ja me püüame töötada ühtse tugeva meeskonnana. Mul on alati võimalus konsulteerida sealsamas Stenbocki majas endast vanemate, tõeliste oma ala spetsialistidega. Näiteks rahanduspoliitika vallas on peaministri nõunik Aare Järvan ja kaitsepoliitika vallas Ants Laaneots.

Kui tihti on juhtunud, et mõni teie vanem sugulane küsib sünnipäevalauas, mis nõu on teil kui nii noorel inimesel peaministrile anda? Vanasti olid nõunikud pigem pika habeme ja suurte elukogemustega vanad mehed.

Peaministri meeskonda peab kuuluma nii elukogenud inimesi kui ka noori, kes suudavad kiiresti informatsiooni töödelda ja analüüsida.

Teie CV-st võib lugeda, et olete tegelnud ka ettevõtlusega.

Jah, tegelen väikestviisi koolituste korraldamisega. Need on peamiselt huvikoolitused noorteühendustele, aga ka juhtimist ja töö strateegilist planeerimist puudutavad. Olen ise juhtinud seitset noorteorganisatsiooni ning usun, et olen saanud küllalt kogemusi, mida teistega jagada.

Kui sageli olete end leidnud mõttelt, et jätaks poliitika sootuks maha ja keskenduks ärile?

Neid momente on olnud küll. Näiteks tegime mõni aasta tagasi väikese seltskonnaga ettevõtte, mis tegeles projektsioonilahendustega, mida saab kasutada näiteks kaupluste akendel. Meil ei läinud sugugi halvasti. Samas pidin mina ühel hetkel ikkagi ajanappuse tõttu valiku tegema ja otsustasin firmas oma osalusest loobuda. Mulle meeldib poliitika rohkem. Vähemalt praegu.

ELUKÄIK

Kalmetult pärit Mihkel Lees on sündinud 1987. aastal ja lõpetanud Carl Robert Jakobsoni nimelise gümnaasiumi.

• 2010. aastal omandas ta Tartu ülikoolis bakalaureusekraadi filosoofia ja psühholoogia erialal.

• 2012. aasta augustist töötab peaministri büroos. Tema ülesanne on nõustada Andrus Ansipit kultuuri-, kaitse-, välis- ja rahanduspoliitika valdkonnas.

• On varem töötanud Tartu linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni nõunikuna ja Reformierakonna Tartu piirkonna arendusjuhina. Juhtinud mitut noorteühendust ja korraldanud eraettevõtjana koolitusi.

Allikas: www.valitsus.ee