Hedvig Hansoni raamat «Jutustamata lugu» räägib Ellen Kaarmast, omaaegsest väga ilusast ja andekast näitlejannast, kes on kahjuks pikki aastaid olnud unustuse hõlmas.
Lugu vanaemast, kes ei saanudki vanaemaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Niisuguseid jutustamata lugusid on veel palju, iseäranis Kaarma teatrikoolikaaslastest. Ja mitte igaüks ei leia enda kirjasõnasse äratajat. Ellen Kaarma leidis.
Mõni aasta tagasi mainis Tõnu Kilgas oma emast mälestusfilmi tegemist, kuid nagu nüüd on selgunud, ei ole filmi- ega telearhiivides küllalt linte, et 1950.-1960. aastate lavainimestest portreed luua. Näitlejanna pojatütar Hedvig Hanson kogus aga materjali kokku ja kirjutas raamatuks.
Teades Ellen Kaarma traagilisest saatusest nii mõndagi, kahtlesin, kas ta suudab seda lugu adekvaatselt paberile panna. Suutis. Enamasti püütakse ju tõde varjata või hoopis unustada.
Juubelikogumikest väljas
Unustatud on Ellen Kaarmat juba niigi. Sirvisin Vanemuise juubelialbumeid ja kogumikke. Teda nendest ei leia. Aga omal ajal oli ta hinnatud nii Võrus kui Viljandis, Tartus kui Tallinnas, takkapihta kogu Baltikumis. Olid ju toona populaarsed Balti teatrikevaded ning lavastustest kõneldi ja kirjutati vastastikku. Ometi on teatriteadlased temast kauge kaarega mööda käinud.
Mida oli tolle aja teatritel andekale näitlejale pakkuda? Eelkõige nõukogude patriootikat. Selleski valdkonnas suutis Ellen Kaarma silma paista. Aga tal õnnestus Vanemuise laval särada ka Niinana Anton Tšehhovi «Kajakas» ja teistes klassikalavastustes. Isegi skandaalses «Coriolanuses» oli ta osaline.
Lõpp oli kurb: Hugo Raudsepa «Vedelvorstis» võinuks mängida kes tahes ning Ain Kaalepi «Iidamast ja Aadamast» pakkus talle vaid maski taha varjunud numbriga Iidamat.
Traagiline lõpp
Tänapäeval on Ellen Kaarmat võimalik näha filmis «Pöördel». On ka Kalju Komissarovi antud halastusroll, kõrtsitüdruk «Metskaptenis». Tegeliku eluga kõlksatas seegi kurvalt kokku: kõikjalt tõrjutud Kaarma kannatas alkoholismi all.
Hedvig Hanson on raamatut kokku pannes kasutanud oma vanaema päevikuid ning küsitlenud ja kuulanud tema kaasaegseid (poeg Tõnu Kilgas, sõbranna Asta Oraspõld, näitleja Lembit Anton). Nii on loodud tõene pilt sellest, mis tookord juhtus.
Tegelikult ei juhtunudki midagi. Aeg tegi lihtsalt oma tööd. Ja näitlejad oma tööd selles ajas.
Võru teatris oli kõigi jalgealune tuline: kes arreteeriti, kes kartis arreteerimist. Ellen Kaarma leidis aastateks koha Vanemuises, sõbranna Inge Urmi, samuti kaunis ja andekas, lõi särama Ugalas. Kahjuks põdesid mõlemad viinatõbe. Nende naiste elusaatusest jutustas mulle Erika Torger.
Inge Urmi elas veel kaua Tallinnas, enamasti ema kulul, Ellen Kaarma leidis traagilise lõpu Tartus.
Teatrite juhid ei lähenenud oma alluvatele kuigi inimlikult: minema ja kõik! Nii juhtus ju ka üliandeka Leonhard Merziniga Viljandis ja Tartus.
Nemad ja teised on abi otsinud psühhiaatritelt. Kurioosseim lugu leidis aset psühhiaatriaprofessor Saarma ja näitleja Kaarma vahel. Arstieetika piiridest üle astunud Saarmat ületas näitlejanna eetiliselt mäekõrguselt.
RAAMAT
Hedvig Hanson, «Jutustamata lugu»
• Näitlejanna Ellen Kaarma elukäik
• 288 lehekülge
• Tänapäev 2012
Omaette teema ongi raamatus Ellen Kaarma ja mehed, eelkõige Gunnar Kilgas ja Lembit Mägedi kui abikaasad, kes ta maha jätsid.
«Jutustamata lugu» on mitmekihiline. Pean seda dokumentaalromaaniks. Nende kõrval, kellest pikemalt juttu, leiame ka episoodilisi tegelasi. Teatrikoolis vangistatud Helja Vallerist sai Ugalas väga tugev karakternäitleja. Ta küll ei joonud, kuid tõrjuti ometi ning lahkus ise, uhkelt ja sirge seljaga.
Hedvig Hansoni kirjutatud elulooraamatut loetakse usinasti kõikjal, sealhulgas Viljandis. Pole ka midagi imestada: autor on viljandimaalane ja peategelane puhkab Viljandi Metsakalmistul.