Väikesed ekskursioonid teise maailma

Tuhanded esinemised, sajad linnad, kümned riigid. Muhu saare rahvusvaheline mees Villu Veski mängib saksofoni kõikjal maailmas, kuid kodumaad ei reeda. Kontsertidel otsib ja leiab ta alati ühisosa kuulajate ja muusikute vahel. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Räägitakse, et kui lasteaiatädid olid mudilasi ritta laulma seadnud, ei tahtnud Veski Villu kõrval keegi seista, sest too ajanud oma jorinaga kõigil viisi vussi. Kui aga muusika tahab välja pääseda, küll ta siis ka pääseb. Tänu toredale õpetajale Vello Tikerpalule alustas Villu Veski pillimänguga juba üsna väikse poisina Muhu põhikoolis.

Tikerpalu pidas küll kolhoosi autojuhi ametit, ometi õnnestus tal koolis käima tõmmata üks suuremat sorti orkester, kus viiulite asemel olid akordionid. Klarnetit, kontrabassi ja trummi mängis väike Villu ning nii ta läks.

Nüüd on Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia muusikaosakonna dotsent Villu Veski hinnatud saksofonist, ansamblijuht ja Muhu tulevikumuusika festivali «Juu jääb» peakorraldaja. Ta on kirjutanud laule ning loonud muusikat mitmesuguste projektide ja reklaamide, teatri ja filmi tarvis, muu hulgas Discovery Travel Channeli seriaalidele. Lähemad tuttavad teavad, et tema malbe ja kohati isegi flegmaatilise oleku taga peitub tohutu teovõime.

Ja kui talle tänavu Elioni džässiauhind anti, siis peamiselt ikka selle eest, et ta on püüdnud leida ühisosa kuulajate ja muusikute vahel ning toonud džässi publikule lähemale.

Kolmteist riiki

Villu Veski on üks meie vähestest džässmuusikutest, kes tõepoolest ka väljaspool kodumaad midagi ette võtavad. Ta on esinenud koos muusikutega paljudest maailma paikadest, näiteks Fääri saartelt, Hawaiilt, Argentinast, Hispaaniast ja Indiast. Erandiks ei olnud ka möödunud aasta, mil ta astus üles tervelt kolmeteistkümnes riigis.

«Viimastel aastatel olen ma proovinud ikka detsembri lõpul aastast kokkuvõtteid teha ning tänavu pole põhjust nuriseda: aasta oli suurepärane,» mõtiskleb Veski.

Tõepoolest, nuriseda pole põhjust. Aastasse mahtusid neli suuremat sorti projekti, sealhulgas tema enda juubelikontsert jaanuaris Estonia kontserdisaalis, «Jazzkaare» lõppkontsert, tuur koos Fääri saartelt pärit Eivøri ja oma ansambliga NordicSounds ning sama ansambliga esinemine novembris Berliini Filharmoonia kammermuusika saalis. Aastale panid väärilise punkti kontserdid koos Aafrika juurtega Londoni laulja Ola Onabulega.

«Kodus olen tõesti saanud vähe olla,» möönab muusik. «Ma olen autoga maha sõitnud üle viiekümne tuhande kilomeetri, käinud kolmeteistkümnes riigis ja pooltes nendest rohkem kui ühe korra. Seda enam hindan päevi, õieti küll öid, mil olen kodus.»

Mürsud pillideks

Kui muusikute käest küsitakse sageli, mis on neile tehtud kõige väärtuslikum pakkumine, siis Villu Veskil on vastus varnast võtta. Talle oli kõige suurem au see, kui kaks lihtsat inimest astusid pärast kontserti tema juurde ja ütlesid, et tema saksofon võiks kõlada nende matustel. Sellele on tõesti raske midagi samaväärset kõrvale panna.

Tegelikult ei meenu peale saksofoni ühtegi pilli, millele oleks läbi aegade omistatud nii suurt ideoloogilist tähendust. Nõukogude Liidus oli see vahepeal tõelise põlu all. Hruštšovi aega jääb kurikuulus ütlus: «Täna mängib saksofoni, homme reedab kodumaa.»

«Eks ta olnud põlu all seetõttu, et teda mängiti Ameerikas. Ta oli justkui Ameerika sümbol,» arutleb Veski. «Kõige kummalisem on see, et saksofonimuusika oli raadios ja televisioonis keelatud kui lääneliku ellusuhtumise kasvataja, tegelikult aga oleks pidanud saksofonile andma Nobeli rahupreemia. Nimelt on kõige paremad ja kallimad viiekümnendatel-kuuekümnendatel aastatel valmistatud saksofonid tehtud mürsuhülssidest, mida vedeles pärast sõda kõikjal lahinguväljadel. Nii et tapmiseks valatud vahend muudeti muusikariistaks. Kas pole ilus? Kusjuures selline ümbersulatamine andis eriliselt hea kõlaga materjali. Niisugused pillid on tänapäevani väga kõrges hinnas.»

Kui jätta välja süntesaator ja DJ-pult, on saksofon ilmselt üks maailma nooremaid pille: tal on vanust vaid veidi üle saja viiekümne aasta. Ja Villu Veskit on raske ilma saksofonita ette kujutada.

Tänavu kevadel sai režissöör Madli Läänel valmis film «Saarte värvid», kus kohtuvad kolm muusikut, Muhu saarelt pärit Villu Veski, Fääri saarte laulja Eivør Palsdottir ning Havaii muusik ja elukunstnik Barak «Bird» Levi. Eripäraste saarte kolm andekat muusikut ammutavad oma helikeelele inspiratsiooni kodukoha imelisest loodusest ja ürgsetest traditsioonidest. Film otsib nende loomingu juuri ja annab edasi seda maailma, kus muusika sünnib.

«Need kaks mu sõpra on tohutult ehedad karakterid ja ma ei väsi neid kunagi kuulamast ega nendega koos töötamast,» räägib Villu Veski. «Bird on eriti ehe. Mees, kes elab päeva korraga. Tal on kakskümmend kaks last! Paljude lugude hulgas on ta muide kunagi kirjutanud ka «Rivers of Babyloni», mille Boney M hitiks laulis ja millega miljoneid teenis. Bird kirjutas selle algselt heebrea keeles, müüs kunagi Ameerikas viiekümne dollariga maha ja nagu nüüd selgus, ei teadnud ta Boney M-ist üldse midagi.»

Koos Birdiga sündis Villu Veskil aastal 2006 plaat «Bird and Primitive Music Society» ning see jõudis Euroopa maailmamuusika edetabelisse. Just sinnasamma, kus on aegade jooksul figureerinud sellised maailmanimed nagu Taj Mahal, Ry Cooder ja Kronos Quartet.

Eivør jällegi on pärit saarelt, kus tuule kiirus ulatub vahel lausa kaheksakümne viie meetrini sekundis ja tormituul puhub aastas paarkümmend inimest otse ookeani. Autodesse pannakse seal kindluse mõttes telliskive. Veski on meenutanud, et merevesi hõljub seal õhus ning kui on vaja kala soolata, siis riputatakse see lihtsalt nööri peale tuuleõhu kätte.

Erinevad kodusaared, erinevad inimesed. Aga mõistmine on sama.

Muusika fluidum

Brüsselis asuva Aafrika muuseumi kogudes on hulgaliselt kõlakastiga keelpillide esiemasid — paari sajandi eest Aafrikast leitud. Kõik need kitarride ja tšellode eelkäijad on valmistatud naise keha jäljendades.

Just seal jõudis viiekümneaastasele Villu Veskile kristalse selgusega pärale, kuidas säärased pillid on sündinud ja miks nad nii kaua on püsinud. Omal ajal olid pillidel ju hoopis elulisemad ja olulisemad tähendused ning mõnel pool on need säilinud seniajani.

«Kord Aafrikas ühel festivalil rääkis kohalik muusik, et tema kodus ei tohi džembet olla, sellest tuleks tohutu pahandus. Ma ei saanud algul aru, miks — Eestiski on tänapäeval kõik kohad džembesid täis,» jutustas Veski sügisel Viljandis peetud «Omakultuuriakadeemia» loengul. «Kord oli see Euroopasse esinema tulekuks valmistuv muusik ühe pilli salaja turult ostnud ja särkide sisse mähkinud, et see niimoodi vaikselt oma asjade vahel kaasa tuua. Aga isa nägi ikkagi ja kujutate ette: terve suguvõsa kutsuti kokku. Ühel trummil on selline tähendus! Selgus, et tegemist oli kahe suguharu vahelise vaenuga: ühed neist jumaldavad džembesid, teised vihkavad. See on pannud mind mõtlema muusika mõjuvõimu üle.»

Muusik tunnistab, et mida aasta edasi, seda rohkem hakkab ta mõtlema sellele, mis on muusikalised väärtused ning kust ammutada jõudu ja energiat. «Viljandis on juurte juurde tagasiminek väga populaarne, aga aastate eest ei tegeldud meil eriti oma rahva muusikalise pärandi väärtustamisega. Ameerikas käisid inimesed samal ajal ringi T-särkides kirjaga «Roots» («Juured» — toimetus). Mina ei saanud ka aru ja küsisin, mis mõttes juured. Nüüdseks on olukord muutunud.»

Tuhandeid kontserte andnud Villu Veskil ei ole esinemise puhuks mingit rituaali välja kujunenud. Talle on kõige tähtsam see, et laval oleks kõik korras. Ja et publik ei peaks pettuma.

«Inimesed tulevad kontserdile ju erisuguste meeleoludega: mõni on tööl pähe saanud, mõnel on kodus tüli olnud,» mõtiskleb Veski. «Eri sorti aurasid on nii palju ja kui saal pimedaks läheb, põrkuvad need omavahel. Muusika fluidum ja artisti energia on need, mis viivad inimesed tähtede peale ning toovad hiljem tagasi. Selline väike ekskursioon teise maailma.»

ARVAMUS

Aivar Trallmann,

kontserdi­korraldaja

Tean Villu Veskit eelmise sajandi lõpust, kui Tallinna saksofonikvartetiga said mõned kontserdid korraldatud, ja nii ta on läinud. Tänaseks on koostööd tehtud üksjagu.

Kord lähemalt, kord kaugemalt vaadates imestan tema saarlaslikku tegusust. Kui võrgud meres, ei malda ta käed rüpes istuda, vaid võtab õnge.

Paar aastat tagasi «Koolijazz = Jazzikoolil» leidis ta kolm ööd-päeva aega, et pühenduda maailmamuusika bändi juhendamisele. Finaali ehk lõppkontserdile ta aga ise ei jõudnudki. «Vabandust, mul tuli Võrus üks ootamatu asi vahele. Ei saa ära öelda. Helistame, kirjutame!» See kõlas iseenesestmõistetavalt. Bänd sai muidugi suurepäraselt hakkama.

Tänavu Elioni aasta džässmuusiku tiitli tunnustustseremooniat oodates rahustas ta kedagi telefoni teel: «Kui kõik klapib, jõuab täpselt.» Eks tal olnud plaanitud esinemine ning korraldajad ja bändikaaslased olid ilmselt pisut rahutud. Muidugi ta jõudis.