Minu lugemiselamus aastal 2012

Rein Veidemann,
kirjandus­teadlane

Mind kui professionaalset lugejat ehk kriitikut on raske lugemisega liigutada. Tundus, et kuigi olin tänavu lugenud kümneid romaane, (auto)biograafiaid ja luulekogusid aeg-ajalt ühest või teisest üht või teist sähvatust leides, pole mul täiesti endasse haaravat elamust kogeda määratud. Kuni alles äsja sattus silme ette ««Loomingu» Raamatukogus» ilmunud soome kirjaniku, 1999. aasta Finlandia auhinna laureaadi Kristina Carlsoni romaan «Härra Darwini aednik».

««Loomingu» Raamatukogu» on üldse väärtkirjanduse platvorm (kui seda moesõna kasutada ilmumiskohana) ning uskumatu küll, et kolme euro eest annab see võimaluse kogeda täiuselähedast karakteriloomet, suurepäraseid tegevus- ja mõttekirjeldusi, koomikat, mis mõjub traagilisena, ja inimtraagikat, mida ümbritseb leebe huumor.

«Härra Darwini aednik» on romaan, milles on palju üksildasi hääli (polüfooniline, ütleb minus kõnelev kirjandusteadlane). Kokkuvõttes mõjub see eleegilise hüvastijätuna maailmale, mis polnud veel allutatud evolutsiooni diktaadile, maailmale, kus elekter ja dušš olid alles imed. Selle raamatu igalt leheküljelt võiks välja kirjutada maksiime (nii tegingi), üllatavaid võrdlusi ja kujundeid.

Kui me tahame näidet romaanist, mis mõjub nagu üks pika hingetõmbega kirjutatud luuletus, siis «Härra Darwini aednik» seda kahtlemata on. Just sisse- ja väljahingamine! Ühe hingetõmbega on ta kirjutatud ja nõnda ka loetav.

Ent taas kord veendusin, kui oluline on tõlkija roll selles, et hea kirjandus mõjuks eestikeelsenagi hea kirjandusena. Carlsoni meistriteos on ühtlasi tõlkija Asta Põldmäe meistriteos.

Alvar Loog,
kriitik

Aasta suurimale lugemiselamusele mõeldes olin sunnitud tõdema, et minu valikusse ei mahtunud eriti uut ja ajastuväärilist kirjandust. Tuleb välja, et suurima naudinguga olen ikka lugenud või üle lugenud vanu teoseid, eelmiste põlvkondade meistrite loomingut.

Lõppeval aastal leidsin püsiva kontakti Fernando Pessoa, iseäranis ühe tema pseudonüümi Álvaro de Campose loominguga. Väga meeldis tänavu ««Loomingu» Raamatukogus» ilmunud Mihhail Artsõbaševi sajanditagune jutustus «Naine, nagu ta seal seisis». Pärast selle lõpetamist lugesin uuesti üle Anaïs Nini lühiromaani «Spioon armastuse majas». Need kaks isikupärasel ja julgel viisil seksuaalset «amoraalsust» kujutavat teost riimusid teineteisega huvitaval moel ning astusid mu teadvuses omavahel viljakasse dialoogi.

Françoise Sagani, kes segab lihtsakoelise vormi varjus hedonismi ja kergemeelsust meisterlikult melanhooliaga, teadsin varem vaid ühe raamatu järgi. Sel suvel lugesin läbi kõik tema eesti keelde tõlgitud teosed ning eriti hea mulje jätsid «Kurbus kummaline tunne» ja «Killuke päikest jahedas vees».

Suure elamuse pakkus hiljuti eesti keelde tõlgitud Bengt Jangfeldti paljude ajalooliste fotodega illustreeritud uurimus «Mäng elu peale», mis räägib Vladimir Majakovski elust ja loomingust, aga ka XX sajandi alguse avangardist laiemalt ning selle seotusest Venemaa revolutsiooniga.

Üks üle aastate paremaid spordiraamatuid oli minu arvates Cass Pennanti «Top Boys», mis käsitleb intervjuude formaadis jalgpallihuligaanide tegevust ja tõekspidamisi.

Ülo Võsar,
literaat

Eesti kirjanikud on viimaste aastate vaimus tänavugi usinad olnud uudisloomingut pakkuma. Et proosaraamatuid on ridamisi just aasta hiliskuudel trükist tulnud, on need mul enamikus veel lugemata ja ma ei taha seni loetutest üht teisele eelistada — poolik tõde ei köida kedagi.

Luulekogusid on ühtlaselt palju ilmunud aasta läbi. Rohkesti on nende hulgas häid ja väga häidki.

Ikka ja jälle võtan kätte Doris Kareva «Olematuse aiad» ja Indrek Hirve «Tiivavalu». Need on autorid, keda olen lugenud nende esimestest värsiridadest peale. Ja ma pole neis kunagi pettunud. Pealegi on nende luuletused aktuaalsed igal aastaajal, igal ajal — oma inimlikkuse pärast.